Muusika Baar Saun Kohvik

"Elu on ikka seiklus!"- ütleb Sepa Ott rullnokkade kultusfilmis "Tulnukas". Ja ma pean temaga nõustuma. Sest meie plaan "iga roju oma koju" sai ootamatu tagasilöögi. Nimelt läks meil kõht tühjaks ja me otsustasime enne koju minekut kuskil keha kinnitada. Mäkk oli rahvast täis, samamoodi ka natukene eemal olev kasvuhoone Hess. Järgmine peatus oleks olnud Wok-to-Walk, aga ümber nurga astudes tõmbasime käsipidurit ja jäime jõllitama kohta nimega "Muusika Baar Saun Kohvik". Ka sellest asutusest on saadud omajagu mööda kõndida. Nälg oli kui peoga pühitud ja me otsustasime sisse astuda.

Nelja astmeline trepp alla ei osutunud õnneks liiga raskeks katsumuseks. Mõned sammud edasi asuski baarilett, nagu kirik keset küla. Oli teine selline L-tähe kujuline. Ühes küljes klaasist vitriin, kus paistis mingeid koogikesi. See oli vist too kohviku osa? Õllevalik oli niru. Kuna mu mälu polnud enam sama mis õhtu alguses siis mäletan ma ainult ühte kraani, Saku Originaal. Võimalik, et midagi oli veel, aga ma tõesti ei mäleta. Samuti ei mäleta mitmes Orikas see mulle tänasel päeval oli. Kindel oli see, et mitte esimene. Annal oli õllest kopp ees ja tema tellis Iiri kohvi. Rikas tüdruk, sest see lõbu maksis siin seitse euri. Üks kallimaid mida ma Tallinnas kohanud olen.

Kõik toimingud tehtud oli aeg laud valida, maha istuda ja ümbrust silmitseda. Nii kitšis kohas pole ma vist väga pikka aega käinud. See oli omamoodi tase! Üks sein oli paekivist, teine aga kaetud lillelise kuldset värvi tapeediga. Ja kolmas sein oli üldse peeglitest kokku pandud. Seinte peal ilutses väga mitu telekat, mis kõik olid paigutatud raskest puidust pildiraamidesse. Otseloomulikult olid ka need raamid üle kullatud. Seina sisse tehtud löövides ja eenditel põlesid küünlad. Laes rippus raske kroonlühter, millel oli küljes kerget ugri-mugri sepatöö hõngu. Graniit imitatsiooniga ümmargused laminaatlauad ja kel ei vea saab istuda ebamugavates tugitoolides. Kellel aga veab saab lösutada diivanil. Ühe, kahe või kolme sõnaga- kitš mis kitš.

Rahvast ei olnud palju. Üks paarike istus natukene eemal ja mingi tegelane tegi läpakaga tööd. Aeg ajalt tuli uksest sisse mingi kamp või seltskond, uurisid ringi (vist hindu) ja lahkusid. Ainult üks lärmakas kaalikate grupeering jäi üheks tekiila ringiks. Aga peagi tõttasid ka nemad Veenusesse või kes seda teab kuhu.

Orikas oli siin sitt. Vana, hapukas ja natukene läppunud maitsega. Aga võib-olla oli viga hoopis minus, et ma olin seda kraami kurguni täis. Üks oli kindel, rohkem seda kraami mulle täna enam sisse ei läinud! Ma arvan, et kui ma oleksin väga hästi üritanud siis oleks hoopis välja hakanud tulema. Aga selle eksperimendi jätan ma mõneks järgmiseks korraks.

Ainuke asi mida ma peldikust mäletan on, et see oli puhas, kuid asus kuskil X kohas. Aga asi seegi. Nüüd oli küll aeg kodu poole roomata.

Õlu: Saku Originaal 4.-

Peldik: Puhas

Vaatamisväärsused: Kullatud raamide sisse pandud telekad

Kas tasub külastada: Ei
Transport: 1 minuti jalutuskäigu kaugusel Viru väravatest

Karu Baar

Õhtune tuul oli tõesti tugevaks muutunud. Seepärast otsustasime otsida pelgupaika kuskilt varjulisemast kohast. Ja teatavasti pakub vanalinn selliseid võimalusi hulgim. Panime paika ka tingimuse, et sinna võiks olla lihtne ligi pääseda ja, et distants kodu ja asutuse vahel oleks roomatavas kauguses. Ma ei mäleta kuidas kõik täpselt juhtus, aga mingi moment avastasime ennast mööda käänulist kivitreppi allapoole taarumas, Karu Baari tundmatu sügavuse poole.

Sellest kohast olen ma nii palju mööda kõndinud, et ma võiksin vabalt Karu Baari portjeega sinasõber olla. Teate küll seda vanemat härrasmeest, Viru tn alguses, kes vahest suvaliste inimeste poole pöördub ja neid Soome keeles kõnetades Karu Baari kutsub? Vot tollesamaga. Aga kuna mul ei lubata võõraste inimestega niisama juttu rääkida, eriti kui nad veel õlut pakuvad, siis me ei ole isegi mitte teretuttavad. Imelikul kombel polnud teda täna tööl, aga meid see ei seganud. Käinud läbi selle lühikese, kuid järsu languse, alla keldrikorrusele avanes meile pilt mida ma ei oodanud. Üks asi on leida  kuskilt Lasnamäelt ("Sassi pubi") midagi imelikku, aga hoopis teine asi on leida seda Tallinna vanalinnast. Kõik seinad olid palke meenutavate laudadega üle löödud. Baarilett oli nagu väike jahimajake kõige selle keskel. Ja kuna parajasti olid käimas slaavide jõulud-näärid-uus aasta siis tervet ruumi kaunistasid kõikvõimalikud ehted. Osad vilkusid, teised lihtsalt särasid. Ütleme nii, et silmailu jagus igale maitsele.

Baar ei olnud tühi, aga mitte ka täis. Domineerisid paarikesed, kellest üks oli soliidsemas eas meesterahvas ja teine temast noorem naisterahvas. Mehed rääkisid soome keeles ja naisterahvad olid rohkem või vähem krohviga üle löödud. Osadel naistel oli käes lill, tavaliselt punane roos ja mõni mees polnud ennast täiesti känni joonud. Selles suhtes mõjusime meie siin, kui tulnukad. Ei soliidsemat iga, ei soome keelt, ei krohvitud naist ega mitte känni joonud tegelast. Ilmselgelt vale koht meie jaoks, aga ilma õlle joomata me siit ei lahku oli ka selge.

Teenindus oli kiire ja sulaselges vene keeles. Probleemi polnud ja diil sai tehtud. Leidsime ühes nurgas, otse teleka all vaba laua. Nüüd oli aega natukene põhjalikumalt ringi kaeda. Nagu eelnevalt öeldud sai siis koha põhimotiiv oli palkmaja. Teine motiiv oli mingisugune hiiglaslik seinamaal, mis kujutas Tallinna raekoja platsi ja vist üritas mingit lugu rääkida. Me ei saanud sellest loost aru, kuigi üritasime. Aga äkki mingit lugu polegi? Veel jäid kujunduselementidena silma lae alla kinnitatud akordion ja ümber postide tekitatud ultramini püstijala lauad. Need oli tõesti nii pisikesed, et üle kahe klaasi õlut nende peale ei mahu. Või noh äkki pigistab kuidagi kolm klaasi ka ära. Nii ehku peale.

Mehi ja naisi, aga vooris sisse ja välja. Ma olin tõeliselt üllatunud, et rahvavoog siin nii tihe oli. Popp koht. Isegi peldiku järjekorras pidin seisma. See oli õnneks suhteliselt roogitav. Ei midagi üllatavat ega silmapaistvat. Kahju.

Kokkuvõttes võib öelda, et see koht üllatas mind positiivselt. Tõsi kogu väljanägemine on kulunud ja mitte kõige viisakam, kuid siiski piisavalt väärikas, et mõni teine päev siia tagasi tulla.

PS. Pöörakem tähelepanu Karu Baari sissepääsule. Ma võin eksida, kuid samas olen ma üpriski kindel, et selliseid baare, kus sissepääsu kaunistab klaasvitraažaken ja ukse kohal asetseb temaatiline raidreljeef, ei ole meite maal mitte palju.

Õlu: Saku tume ja Paulaner nisuõlu u 3-4.-

Peldik: Puhas

Vaatamisväärsused: Mingit lugu jutustav hiiglaslik seinamaal

Kas tasub külastada: Jah
Transport: 1 minuti jalutuskäigu kaugusel Viru väravatest

Hr. Mauruse Pubi

Meie järgmine sihtmärk ei asunud kaugel. Natukene kõndimist või praeguseks hetkeks tuleb juba öelda, tuigerdamist, ja kohal me olimegi. Asukoht on Mauruse pubil skandaalne, otse kahe kooli vahel! Kui Oss sellest teada saaks siis ilutseks juba järgmisel päeval uksel silt "Suletud". Loodame, et ta sellest ka kunagi teada ei saa, sest koht ise on legendaarne. Ja seda kõige paremas mõttes ja lõbusamas võtmes.

Erinevalt eelmisest kohast oli siin rahvast, kui murdu. Päris tõsiselt tekkis mure, kuhu ennast istuma sättida, sest valida oli ainult kolme vaba laua vahel. Kuna samal ajal valisime endale ka jooke siis osutus ülesanne mitte kõige kiiremini lahendatavaks. Sest nagu me kõik teame, kui mehed on üldse milleski head siis see on multitasking. Kuulata naist näägutamas, kaasa noogutada ja samal ajal õlut juua, meil õnnestub see kõik suurepäraselt. Vaadist saime valida kolme joogi vahel: vana tuttav Orikas, gin long drink ja mingi siider. Valik langes vanale tuttavale Originaalile. Joogid käes tegime kõige lihtsama valiku ever ja istusime kõige lähemal asuva vaba laua taha. Selleks osutus nurgadiivan teleka all. Ahjaa teenindajanna oli igat rõõmsameelne ja särtsu täis. Ütleme nii, et meeldiv vaheldus eelnevate kohtadega võrreldes.

Telekas näitas mingit otseülekannet League of Legend'ist (edaspidi LoL) või DOTA 2'st. Ma ei tee neil vahet. Aga, kes ei tea siis tegu on arvutimängu(de)ga, kus mingid kangelased võitlevad üksteise vastu. Mingid meeskonnad on ka vist, aga see eriti ei päde, sest need kellega sa samas meeskonnas oled on tavaliselt idioodid. Kuna paljud mängijad on 10 aastased vene poisid, siis kaks kõige rohkem kasutatud sõna (ametlik statistika) on cyka ja bljat. Kuuldavasti pidi ka mingi eestlane ühes neist mängudes raha kokku kühveldama. Aga meie oleme vanakooli tegelased ja eelistasime midagi reaalsemat ja inimlikumat teha, kui lihtsalt telekast arvutimängu vahtida. Päästerõngaks osutus vana hea lauamäng nimega "Tsirkus".

Mäletate, et "Peemot"is viskasin ma täringut nagu noor jumal? Ikka kuus ja kuus ja kuus. Nüüd siin oli kõik hoopis vastupidi. Täring ei veerenud kohe üldsegi mitte. Ja kui veeres siis ikka sellise ruudu peale, kus kohast mind mitmeid ridu allapoole kupatati. Kuus korda jõudsin ma 83nda ruudu peale ja kuus korda kupatati mind tagasi ruut 59 peale. See mäng vihkas mind täiega. Loomulikult sain ma selle mängu pähe. Sajaga.

Nagu eespool sai kirjutatud siis pubi oli rahvast täis. Oli mitu seltskonda, kes veetsid lõbusalt aega. Aga kahjuks või õnneks ei paistnud mitte keegi neist millegi erilisega silma. Kõik käitusid viisakalt ja sündsuse piires. Ainult peldikust välja tulles ütles üks tegelane mulle tee peal tere. Ma ei tea, kas see on kohalik komme või ta oli lihtsalt viisakas. Igatahes ütlesin ma talle tere vastu. Peldik muide oli igatepidi tip top ruum.

Kuna tuul puhus üha tugevamalt siis oli aeg purjed heisata ja järgmisesse kohta triivida.

Õlu: Saku Originaal 3= 7.90.-

Peldik: Korras

Vaatamisväärsused: Erinevad lauamängud

Kas tasub külastada: Jah
Transport: 2 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust