Argo Baar

Bambast lahkumise järel oli meile teada ainult punkt Z- Kristiine. Samuti olid meil kõrged lootused, et leiame tee pealt mingeid salakoopaid või urkaid, kus me varem käinud pole. Kahjuks läks nii, et ainukene pool-roogitav koht oli kohvik "Kohalik" ja seegi puupüsti rahvast täis. Me ei hakanud ennast sinna sisse pressima ja perekondlike einelaudade idülli ära rikkuma. Selle asemel lahendasime tee peal ära 2 erinevat pudelit Prantsusmaal toodetud õlut. Üks kangem, kui teine ja täpselt sama saastad. Nii lõbusalt jalutades ja Uue Maailma vibe nautides jõudsime Kristiinesse, kus meie silme ees laiutas oma täies ilus Argo Baar.

Argo Baar oli rahvast pungil täis. Aga kuna meil oli siia tulemiseks oma eesmärk, leida 3 haruldast Gruusia õlut, siis sammusime otsejoones leti äärde. Tuleb mainida, et meile sai osaks mitte kõige kiirem teenindus, aga suhtusime mõistvalt, sest koht oli tõesti rahvast pungil ja töötajatel käed jalad tööd täis. Ekstra aeg oligi meile tegelikult parem, sest nii jõudsime külmkapid silmadega üle skänneerida ja vajalikud produktid ära dešifreerida. Kolmest tahetud õlust kaks olid olemas! Lisaks juhtus see, et üks laudkond hakkas ennast sättima ära minema. Seega vabanes laud mille üks meist Usain Boltiliku kiirusega hõivas. Peale õllede tellimist ühines peavägi skaudiga. Kusjuures tellimise juures oli väga huvitav nüanss, teenindajanna, selline vanem daam, hoiatas meid, et tegu on kallimat sorti õllega. Näitab hoolivust ja see tõmbas naeratuse suule. Aga, tal polnud aimugi, et 3.50 pooleliitrise uue õlle eest on tickeritele üpriski soodne diil.

Maha istutud oli natukene rohkem aega ümbrust silmitseda. Kergelt sisse vajunud lagi oli imelik. Kuna see maja ei ole just kõige uuema ja värskema välimusega siis ei saanud alguses väga täpselt aru, kas see vajumine on sihilik või ajahamba poolt korraldatud. Pigem tundus, et tegemist on disainitud vajumisega. Seintel oli rohkesti nipsasjakesi, erinevaid veini amforaid ja kanne, pisikesi kujusid, pooleks lõigatud veinivaat täitis veiniriiuli ülesannet ja nägi väga lahe välja. Laudade paigutus meenutas rongis I klassi vaguni seltskonna laudasid. Ehk ühes tükis seljatoega pingid üksteisele vastu vaatamas ning nende keskel laud. Välja arvatud muidugi 2 "VIP lauda", mis asetsesid vahekäigus. Need nägid välja nagu häbikohad. 

Nagu eespool öeldud sai, siis koht oli rahvast pungil. Kes oli tulnud terve suguvõsaga sööma- jooma, kes kudrutama. Silma hakkas kaks paari. Esimene neist toitis üksteist jäätisega, awww nii armas. Teine paar oli lahedam. Naisest oli raske aru saada, sest krohvi oli rohkem peale kantud, kui mõnele Lasnamäe majale, kuid seda tõetruum oli mees. Tõsiselt pohhui pilguga, kingad, hallid dressid, pintsak ja pöidla jämedune kuldkett. Trimpas ülilösakil asendis Red Labelit ja vaatas kõiki sellise pilguga nagu tahaks öelda "teate küll, kes selle küla isa on. See olen mina don Vasja!". Aga võib-olla oli tal lihtsalt räme pohmakas või kopp ees oma naisest, kes vahetpidamata temaga millestki rääkis.

Meie joogid ei olnud mitte kõige halvemad laagrid maailmas, kuid ei paradiisi ega põrgu ka nendega sisse pääse. Eriliseks tegi nad lihtsalt see, et olid tehtud Gruusias ja Eestis raskesti kätte sattuvad. Tegime juba kordamööda peldiku külastamise tuure, kui järsku meenus mulle, et ennist oli näha olnud nagu nad müüvad Sillamäe Müncheni Vaskset otse vaadist. Oli vaja läbi viia kvaliteedikontroll mida me ka edukalt tegime. Vaskne oli täiesti tip-top konditsioonis ja selle nimel tasub siia ka tagasi tulla. Samuti paistis ka toit olevat väga isuäratav. Aga meil polnud siis veel kõht tühi.

Ahjaa peldik nägi välja nagu peldik. Vananenud välimusega, ämblikuvõrgud igal pool ja pudel Domestost kraanikausi alla "peidetud". Ja see ruum oli külm! Kuratlikult külm! Ma ei mäleta, et mul kunagi varem oleks siseruumides häda tehes näpud ära jäätunud. Aga eks iga asja jaoks ole esimene kord.

Aga meil oli aeg edasi liikuda. Järgmine koht asus vaid mõne sammu kaugusel ja tõotas tulla põnevaim külastus sellel päeval. Vähemalt nii tundus meile siis.

Õlu: Sillamäe Müncheni Vaskne 2.50, Gruusia õlled pudelist 3.50

Peldik: Nagu külmunud põrgu

Vaatamisväärsused: Otseselt puuduvad

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Bussid 17, 17A ja 23. Peatus "Taksopark". Kuid enamus transporti mis toob teid Kristiine Keskuse juurde on kasutatav.

Baieri Kelder

Uus päev tõi uued mõtted. Kuna eelnev nädalavahetus oli olnud vana aasta ära saatmine ja tahe uute õllede hindamisega juba peale hakata nulli lähedane siis otsustasime vaadata üle mõned alternatiivsed joogikohad. Kuna Koplis on trammitee üles kistud ja õues liiga külm, et kuskile kaugele kondama minna langes valik kesklinna peale. Olime valmis, et mõned asutused on suletud, aga sellist nurjumiste rida ei osanud me ette näha. Pikk lugu lühidalt, Baieri Kelder oli ei rohkem ega vähem, kui alles kaheksas asutus mille uksel puudus silt "Suletud" ja uks ei olnud lukus.

Sees oli soe! Kaminas praksusid puud ja kõlaritest tuli '90date Inglise poppi. Teenindajaid oli üks ja kliente mitu. Kuna koht tundus noobel siis tekkis väike arusaamatus, kas joogid saab tellida lauast või peab ronima leti äärde. Olukord lahenes kiiresti, sest teenindajanna hakkas menüüsid kätte lappama. Saime vihjest aru ja valisime laua.

Teenindus oli keskmise kiirusega. Võttis natukene aega enne, kui menüüd meieni jõudsid. Ja, kui nad jõudsid siis ohhmaigaadwtf moment rabas meid tõsiselt. Asi polnud mitte menüüdes vaid teenindajannas. Ma ei ole kohanud mitte ühtegi naisterahvast nii jämeda häälega. Nagu tõsiselt. Ma ei suudaks selliseid noote välja võtta ka oma kõige tumedamal pohmapäeval. Võib-olla on tal miski haigus, ei tea, aga jahmatama pani iga kord, kui ta laua äärde tuli ja mingi lause ütles. Õlu tellitud oli aega ümbrust kaeda.

Sisustus meenutas klassikalist vanalinna keldrikat. Paekivi seinad, kaared siin ja seal, kamin, eemal kõrge baarilett kus võis näha õllekraanide valikut. Kamina kohale, korstnale, oli projekteeritud kell. See näitas täpselt sama aega mis mu telefon. Ühe seina ääres altari moodi vitriin, kus peal kõiksugu õlleraamatud. Peamiselt Eesti keeles. Plusspunkte sadas.

Külalisi oli mitmeid. Kõiksepealt üks noorpaar, kellest ma ei saanud päris täpselt aru mida nad siia tegema on tulnud. Nad oli tellinud endale kahe peale ühe suure (1L) kannu õlut ja tegid sellest pilte. Nii iga sõõmu kohta 3 pilti. Väga veider. Teine paar oli sugarmommy oma noore armukesega. Nende tegevus oli visuaalselt arusaadavam, aga ka rohkem perversne. Ja kolmas paar või õigem oleks öelda vanapaar, oli lihtsalt väljas, et oma ellu natukene särtsu juurde tuua. Pudel veini ja suured praed, nad võtsid kõike mida sellel kohal pakkuda oli. Lahkudes patsutas vanapapi mulle veel õlale ja soovis naeratades meil kõigile hüva õhtu jätku. Olime sama lahked vastu ja pöörasime tähelepanu sellele, et ta unustas ühe oma kinda ja kaasa pakitud toidu laua peale maha. Ta oli tänulik.

Õlu, Paulaner Dunkel, oli hea. Mõnusalt värske, in prime condition, nagu ütleks mõni. Ei mäletagi millal seda isendit viimati vaadist juua sai. Kuna vahepeal sai uuesti menüüd vaadatud siis hakkas meile silma üks huvitav isend- "Põhjala Tume". Teaduse huvides ja põnevuse tekitamiseks jätsime selle järgmiseks korraks.

Peldikut ma peldikuks kutsuda ei julge, sest nii puhtas peldikus pole ma vist mitte kunagi varem käinud. Ma võin kihla vedada, et selle põranda pealt toitu süües on võimalus mingi kõhuhäda endale hankida väiksem, kui mõnes teises toidukohas laua taga istudes. Respect koristajale!

Õlu: Valik erinevaid. 2=3 Paulaner Dunkel maksis 7.80

Peldik: Kuninglik ruum!

Vaatamisväärsused: Otseselt puuduvad

Kas tasub külastada: Jah
Transport: 5 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust (kasutage tunnelit)

Trattoria Massimo

Peale edutuid katseid leida mõni avatud baar Lauteri tänaval jõudsime me lõpuks Maakri tänavale. Wellington on juba aastaid kinni ja kunagine odav söökla Minni-Manni veel kauem. Nende mõlema legendaarse koha raske ülesande on üle võtnud mõned aastad tegutsenud Trattoria Massimo. Söökla see koht ei ole ja jalgpallipubi ammugi mitte. Ennast reklaamivad nad kui restoran. Igatahes seisis katsumus, anda kohale identiteet, nüüd meie nina all. Ja olles pettunud 15 minutilises kuiva kõriga jalutuskäigus otsustasime siseneda.

See polnud mulle esimene kord Trattoria Massimot külastada. Olen siin käinud nii söömas kui ka A. Le Coq'i jaoks, nö. salakliendina, luurel. Kuid teised olid siin esimest korda. Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et sisenesime umbes 10 minutit enne sulgemist. Ja ma tean kohtasid, kes on mind sellistel momentidel ilma pikema tseremooniata ukse taha tagasi saatnud. Seega respekt, et siin seda ei tehtud. Baarimees teretas viisakalt ja küsis mida me soovime. Teatasime, et tulime peamiselt õlut jooma. "You've come to the right place!" manas mu ajju kõige suurema irvituse pärast seda, kui ma sain teada, et Savi Ets on KaPo poolt kinni nabitud. 6 kraani jaotatud 3 erineva joogi vahel, A. Le Coq Alexander, Sherwood ja Warsteiner, saab vaevu kutsuda "right place". Heakene küll mõned pudeliõlled olid neil ka, aga kõik see lõbu kokku, mitte rohkem kui 10 erinevat. Aga poogen, me ei tulnud siia erinevate õllede pärast.

Koht oli peamiselt tühi. Ainult üks suurem seltskond cougari laadseid naisi pidas mingit sorti olelemist. Kahjuks nad meid ei häirinud ja meil polnud ka veel nii palju julgust sees, et minna sõprust sobitama siis nii ta jäi.

Pudelist valatud õlle saabus peatselt. Mina võtsin vanade aegade mälestuseks vaadist Alexandrit. Selle valamise, vahu pealt ära kühveldamise ja uuesti valamise ja kühveldamisega läks aega. Kui mu mälu mind ei peta siis oli sellel kohal täpselt sama probleem ka umbes 2 aastat tagasi. Äkki oleks aeg kraanid korda teha? Kui ma ükskord oma õlle kätte sain, siis see oli täpselt selline nagu ma kartsin- puhas jälkus. Aga mul oli hea tuju ja ei viitsinud eriti norima hakata.

Baaripoiss oli igati sõbralik ja voolava jutuga. Üritasime talt natukene infot hankida, et mis kohtasid me võiksime siin kandis veel külastada. Tuli välja, et ta oli hunt lambanahas- hipster Kalamajast, kellel polnud vähimatki aimdust oma konkurentidest. Ise Õlletornist ei teadnud ta mitte midagi. Ja pealegi polnud ta Tallinna kohalik vaid sisse sõitnu. Tegelikult nagu ka meie. Aga las see olla hetkel. Ühesõnaga abistavat infot me ei saanud.

Selleks, et peldikusse pääseda pidin ma mööduma cougarite seltskonnast. Möödumiseks pidi ajastus õige olema. Passisin peale, kui kõikidele oli magustoit ette antud ja vupsasin mööda. Peldikud asusid köögi kõrval koridoris. Ilmselt kõige veidram lahendus mis ma eales näinud olen. Unisex kambrid üksteise kõrval reas nagu dushiruumid mõnes Poola Statoilis. Igatepidi puhtad ja stiilitud. Ja ruumi oli rohkem, kui mõne laeva kajutis. Huvitav oli see kus hoiti paberit number 2 jaoks. Kujutage nüüd ette, et sa istud troonil, oled jõu- ja ilunumbriga hakkama saanud ja siis pead paberi kätte saama enda selja tagant 165cm kõrguse riiuli pealt. Eriauhind disaineritele! Õnneks puudus hetkel vajadus. Aga ehk tulen kunagi tagasi just selle eesmärgiga?

Aga nüüd oli aeg edasi liikuda. Liigitus- restoran.

Õlu: A. Le Coq vaadist umbes 4.- ja pudelist u. 6.-

Peldik: Korras

Vaatamisväärsused: Erilised asjad puuduvad

Kas tasub külastada: Linnas on paremaid kohti
Transport: Buss nr 39- peatus "Hotell Olümpia"