Baieri Kelder

Uus päev tõi uued mõtted. Kuna eelnev nädalavahetus oli olnud vana aasta ära saatmine ja tahe uute õllede hindamisega juba peale hakata nulli lähedane siis otsustasime vaadata üle mõned alternatiivsed joogikohad. Kuna Koplis on trammitee üles kistud ja õues liiga külm, et kuskile kaugele kondama minna langes valik kesklinna peale. Olime valmis, et mõned asutused on suletud, aga sellist nurjumiste rida ei osanud me ette näha. Pikk lugu lühidalt, Baieri Kelder oli ei rohkem ega vähem, kui alles kaheksas asutus mille uksel puudus silt "Suletud" ja uks ei olnud lukus.

Sees oli soe! Kaminas praksusid puud ja kõlaritest tuli '90date Inglise poppi. Teenindajaid oli üks ja kliente mitu. Kuna koht tundus noobel siis tekkis väike arusaamatus, kas joogid saab tellida lauast või peab ronima leti äärde. Olukord lahenes kiiresti, sest teenindajanna hakkas menüüsid kätte lappama. Saime vihjest aru ja valisime laua.

Teenindus oli keskmise kiirusega. Võttis natukene aega enne, kui menüüd meieni jõudsid. Ja, kui nad jõudsid siis ohhmaigaadwtf moment rabas meid tõsiselt. Asi polnud mitte menüüdes vaid teenindajannas. Ma ei ole kohanud mitte ühtegi naisterahvast nii jämeda häälega. Nagu tõsiselt. Ma ei suudaks selliseid noote välja võtta ka oma kõige tumedamal pohmapäeval. Võib-olla on tal miski haigus, ei tea, aga jahmatama pani iga kord, kui ta laua äärde tuli ja mingi lause ütles. Õlu tellitud oli aega ümbrust kaeda.

Sisustus meenutas klassikalist vanalinna keldrikat. Paekivi seinad, kaared siin ja seal, kamin, eemal kõrge baarilett kus võis näha õllekraanide valikut. Kamina kohale, korstnale, oli projekteeritud kell. See näitas täpselt sama aega mis mu telefon. Ühe seina ääres altari moodi vitriin, kus peal kõiksugu õlleraamatud. Peamiselt Eesti keeles. Plusspunkte sadas.

Külalisi oli mitmeid. Kõiksepealt üks noorpaar, kellest ma ei saanud päris täpselt aru mida nad siia tegema on tulnud. Nad oli tellinud endale kahe peale ühe suure (1L) kannu õlut ja tegid sellest pilte. Nii iga sõõmu kohta 3 pilti. Väga veider. Teine paar oli sugarmommy oma noore armukesega. Nende tegevus oli visuaalselt arusaadavam, aga ka rohkem perversne. Ja kolmas paar või õigem oleks öelda vanapaar, oli lihtsalt väljas, et oma ellu natukene särtsu juurde tuua. Pudel veini ja suured praed, nad võtsid kõike mida sellel kohal pakkuda oli. Lahkudes patsutas vanapapi mulle veel õlale ja soovis naeratades meil kõigile hüva õhtu jätku. Olime sama lahked vastu ja pöörasime tähelepanu sellele, et ta unustas ühe oma kinda ja kaasa pakitud toidu laua peale maha. Ta oli tänulik.

Õlu, Paulaner Dunkel, oli hea. Mõnusalt värske, in prime condition, nagu ütleks mõni. Ei mäletagi millal seda isendit viimati vaadist juua sai. Kuna vahepeal sai uuesti menüüd vaadatud siis hakkas meile silma üks huvitav isend- "Põhjala Tume". Teaduse huvides ja põnevuse tekitamiseks jätsime selle järgmiseks korraks.

Peldikut ma peldikuks kutsuda ei julge, sest nii puhtas peldikus pole ma vist mitte kunagi varem käinud. Ma võin kihla vedada, et selle põranda pealt toitu süües on võimalus mingi kõhuhäda endale hankida väiksem, kui mõnes teises toidukohas laua taga istudes. Respect koristajale!

Õlu: Valik erinevaid. 2=3 Paulaner Dunkel maksis 7.80

Peldik: Kuninglik ruum!

Vaatamisväärsused: Otseselt puuduvad

Kas tasub külastada: Jah
Transport: 5 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust (kasutage tunnelit)

St. Patrick's (Foorumi keskus)

Päeva lõpuks on alati hea kuskile välja jõuda. Kuna oli jõulude ja uus aasta vaheline aeg ning paljud kohad, mida me planeerisime külastada, olid kinni siis pidime leppima paratamatusega, et St. Patrick's käib kah. St. Patrickud on legendaarsed kohad. Neis juhtunud lood, aga veel legendaarsemad. Ma olen saanud Pärnu mnt. St. Patrickus kolmest joodud Saku Originaalist elu pohmaka, näinud magavat Kanada hiinlast nägu seljankas ja uriinist uppuvat põrandat Vana-Posti omas ja kaklevaid, kraanikaussi ropsivaid ning kukkuvaid, kuid terveks jäänud, tegelasi Suur-Karjas. Ja see on ainult jäämäe tipp. Kaks esimest on oma uksed sulgenud kuid kui jaksu jätkub siis Suur-Karja oma saab ehk oma postituse. Ja vot nüüd seisis Foorumi maja St. Patrick's meie ees nagu väljakutse.

Asutus oli rahvast viisakalt pungil. Hoolimata sellest, et oli kesknädal ja kell mitte kõige varajasem. Aga asukoht on hea. Otsustasime oma kodinatega ennast teisele või kolmandale, oleneb kuidas lugeda, korrusele vinnata. Üks laud akna all oli vaba. See oli hea, sest nii saime nagu perverdid muiste vaadata millega tegelevad inimesed majas mis asub üle tee. Üks habemega mees tegi teed, teises korteris oli tüdrukutel mingi oleng käimas- jõid veini. Elu nagu dokumentaal filmis.

Õllemenüüst vaatas vastu tavaline läbu, Saku vaadis ja muu jama pudelites "et oleks maitseküllust" ikka kamaluga võtta. Aga see oli mitu korda rikkalikum, kui Massimo Trattorias. Me olime taaskord jõudnud "in da right place". Silma hakkas laua peal olev buklett, mis pakkus 2=3. Kolme erinevat sorti Grimbergenit? Ja kuna baaridaam oli just meieni jõudnud siis panime tellimused sisse: igast sordist üks. Kokku 3 erinevat, mitte üheksa õlut sai veel üle toonitatud. Inglise keeles.

Kuna ühtegi huvitavat tegelast, peale ühe ameleva paarikese, kellel oli ka kaks sõpra kaasas, silma ei hakanud siis ootasime kuni õlud meieni toimetatakse. See on kord juba nii seatud, et kui kõik läheks nii nagu tahta siis oleks igav. Nii ka seekord. Me ei saanud oma kolme erinevat õlut. Samuti ei saanud me üheksat õlut. Me saime kolm täiesti identset õlut, Grimbergen Ambree, pooleliitristes pokaalides. Me nägudes peegeldus hirm, sest olime just lõpetanud lugemise enda viimasest kokkupuutest nimetatud margiga. See ei olnud just eriti positiivne. Baaridaamilt selgitust küsides, et me tellisime ju erinevad vastas ta, et see on puhtalt tema viga. Sest ta unustas meile selgitada, et buklett on puhas reklaamitrikk ja neil olevat tegelikkuses ainult ühte sorti Grimbergenit. Kuna ta tegi seda viisakalt siis ei viitsinud ka meie ebaviisakad olla. Oleks võinud ju kogu laadungi tagasi saata? Aga me otsustasime saatusega rinda pista! Üllatus tabas meid peale esimest lonksu. Suurtehase kohta oli see vedelik üllatavalt maitsev. Läks kenasti alla ja kui päris aus olla siis oleks võinud ka juurde tellida. Aga kell oli juba liialt hiline selle jaoks.

Käik peldikusse sai olema Indiana Jones filmi stiilis seiklus. Uks oli lukus. Ukse kõrval, seina peal oli fonoluku moodi asi ja selle kõrval kaks silti, üks inglise keeles ja teine kohalikus, tekstiga. Taipasin kiiresti, et see googletranslate üllitis peab andma mulle vajalikku infot pääsemaks teisele poole ust. Aga värdtõlge Eesti keelde pani kukalt kratsima. Ma ei mäleta enam täpselt millest see tekst koosnes, aga "kolm korda neli kuute" ei ole raisk sama, kui inglise keeles three, four, six. Igatahes võttis selle koodi muukimine mul natukene aega ja lahenduse sain alles originaalteksti lugedes. Sees olles mõtlesin, kui mitu tegelast on ennast selle fonoluku ette täis lasknud. Sest, kui on häda siis viimane asi mida sa teha tahad on mõistatusi lahendada. Ainuke mõistatus mida sa lahendada suudad ja osad vahest ka seda mitte eriti edukalt, on kas sul on jalas püksid millel on lukk või nööbid. Nööbid on saatanast!

See unisex peldik nägi välja nagu peldik. Minu kuudi ukselukk oli tatiga liimitud, põrand täis lastud ja osa rullist oli tõmmatud üle põranda triibuks. Tabasin end mõttelt, aga kuidas naised unisex peldikutesse suhtuvad? Kui sa pead külastama seda meeter korda kaks kambrit, kuhu mõni härra on just oma pohmalaadungi tühjendanud? See võtab tavaliselt ka suurematel meestel pisara silma, aga mis siis õrnadest õiekestest saab? Või äkki on siin seletus sellele miks osad endale nii palju parfüümi peale piserdavad? Peldikutes tulevad head mõtted.

Aga kell oli juba mitu ja aeg tänase päeva sündmustele kriips alla tõmmata sobilik.

Õlu: Grimbergen Ambree 2=3, 7.80.-

Peldik: Peldik

Vaatamisväärsused: Sissepääs peldikusse, inimeste tegemised vastasmajas

Kas tasub külastada: Kui midagi paremat teha pole
Transport: Kõik trammid- peatus "Hobujaama"

Peemot

See on kord juba nii seatud, et kui keegi omandab legendaarsusest veel kõrgema staatuse siis pannakse ta kinni. Vahet pole olgu ta inimene või hoopiski mõni koht. Täpselt nii juhtus ka Leila baariga. Legend oma tegutsemisaastatel, legend ka peale surma. Minu Leila baari külastused olid harvad etteaimamatud, tihti varastel hommikutundidel. Külm seljanka, mis tuuakse lauda nii, et korpulentse teenindajanna sõrm on kenasti supi sees, halvaks läinud õlu, üksteist sõimavad (loe peksvad) jõmmid on vaid üksikud seigad mida ma mäletan. Ja vot selle legendaarse sussi sisse on nüüd pesa teinud Peemot.

Peemot on üks perverdist püromaan kass Bulgakovi "Meister ja Margarita" raamatus. Kunagi oli see vist kohustuslik kirjandus, aga ma ei viitsinud teist lugeda. Hiljem olen sirvinud, kuid jõudnud tõdemusele, et nii deliiriumisse ei suuda ma end kunagi juua, et asjast sotti saada. Peemot pole päris deliiriumisse joomise koht. Üldse on sellele kohale raske mingit definitsiooni anda. Nad pakuvad nii kergemat sööki, napsu, kokteile, veini ja ka õlut ja siidrit. Püsti jala baar?

3 vaati seisid reas- Westons siider, Lindemans Kriek ja A. Le Coq Premium. Nimekirja algus on nagu enam-vähem, aga lõpp läheb käest ära. Kuna Phil viskas mulle kinda, siis olin ma sunnitud Lindemansi jooma. Terve klaasi üksinda. Sain hakkama ja jäin ellu. Lindemans Kriek ei ole mitte kõige halvem õlu maailmas, kuid minu jaoks liiga magus. Aga vaesel ajal käib ka see.

Joogid tellitud seadsime ennast akna alla istuma. Hea asi selle koha puhul on see, et ükskõik kuhu sa ka ei istuks oled sa alati akna all. Niisama tuimalt möödujaid piielda oleks olnud igav seega kaevasin ma kuskil riiuli pealt välja ühe lauamängu. Nimeks Yatzy mille me kohe Natzi'ks ümber ristisime. Iga mäng on tore, kui võidad. Ma võitsin nii ülekaalukalt selle täringuviske orgia, et ilmselt läks kogu selle aasta õnn sinna. 364 punkti, teistel seal 250ne kanti. Kuna meil olid natukene kodukootud reeglid siis maksimaalne skoor jääb sinna 400 juurde. Lotopiletit see aasta osta pole mõtet.

Peale meie ei olnud siin just palju kliente, kuid vähemalt üks jäi silma. Kuldse käekellaga ärimees, kel oli nina läpparis ja rääkis kogu meie siin viibimise aja telefoniga. Õnneks tegi ta seda vaikselt ja teisi häirimata.

Peldik oli puhas, peegli ja lõhnaküünaldega. Mingid dekoratsioonid olid vist ka. Pilt sellest ruumist on ähmane, aga mitte midagi negatiivset ei meenu. Pigem oli mulje positiivne. Äkki ma eksin?

Kuigi tundub nagu me oleksime siin viibinud ainsa viivu siis tänu täringute loopimisele venitasime pool tundi välja. Ilma täringuteta oleks "lõbu" jätkunud ehk kümneks minutiks. Täpselt nii põnev see koht ongi.

Õlu: Vaadis ja pudelis nii mikrosid, kui ka makrosid hinnaga 3- 4.5.-

Peldik: Kena

Vaatamisväärsused: Yatzy

Kas tasub külastada: Mitte eriti
Transport: Tramm nr 2 ja 4, peatus "Paberi"