Argo Baar

Bambast lahkumise järel oli meile teada ainult punkt Z- Kristiine. Samuti olid meil kõrged lootused, et leiame tee pealt mingeid salakoopaid või urkaid, kus me varem käinud pole. Kahjuks läks nii, et ainukene pool-roogitav koht oli kohvik "Kohalik" ja seegi puupüsti rahvast täis. Me ei hakanud ennast sinna sisse pressima ja perekondlike einelaudade idülli ära rikkuma. Selle asemel lahendasime tee peal ära 2 erinevat pudelit Prantsusmaal toodetud õlut. Üks kangem, kui teine ja täpselt sama saastad. Nii lõbusalt jalutades ja Uue Maailma vibe nautides jõudsime Kristiinesse, kus meie silme ees laiutas oma täies ilus Argo Baar.

Argo Baar oli rahvast pungil täis. Aga kuna meil oli siia tulemiseks oma eesmärk, leida 3 haruldast Gruusia õlut, siis sammusime otsejoones leti äärde. Tuleb mainida, et meile sai osaks mitte kõige kiirem teenindus, aga suhtusime mõistvalt, sest koht oli tõesti rahvast pungil ja töötajatel käed jalad tööd täis. Ekstra aeg oligi meile tegelikult parem, sest nii jõudsime külmkapid silmadega üle skänneerida ja vajalikud produktid ära dešifreerida. Kolmest tahetud õlust kaks olid olemas! Lisaks juhtus see, et üks laudkond hakkas ennast sättima ära minema. Seega vabanes laud mille üks meist Usain Boltiliku kiirusega hõivas. Peale õllede tellimist ühines peavägi skaudiga. Kusjuures tellimise juures oli väga huvitav nüanss, teenindajanna, selline vanem daam, hoiatas meid, et tegu on kallimat sorti õllega. Näitab hoolivust ja see tõmbas naeratuse suule. Aga, tal polnud aimugi, et 3.50 pooleliitrise uue õlle eest on tickeritele üpriski soodne diil.

Maha istutud oli natukene rohkem aega ümbrust silmitseda. Kergelt sisse vajunud lagi oli imelik. Kuna see maja ei ole just kõige uuema ja värskema välimusega siis ei saanud alguses väga täpselt aru, kas see vajumine on sihilik või ajahamba poolt korraldatud. Pigem tundus, et tegemist on disainitud vajumisega. Seintel oli rohkesti nipsasjakesi, erinevaid veini amforaid ja kanne, pisikesi kujusid, pooleks lõigatud veinivaat täitis veiniriiuli ülesannet ja nägi väga lahe välja. Laudade paigutus meenutas rongis I klassi vaguni seltskonna laudasid. Ehk ühes tükis seljatoega pingid üksteisele vastu vaatamas ning nende keskel laud. Välja arvatud muidugi 2 "VIP lauda", mis asetsesid vahekäigus. Need nägid välja nagu häbikohad. 

Nagu eespool öeldud sai, siis koht oli rahvast pungil. Kes oli tulnud terve suguvõsaga sööma- jooma, kes kudrutama. Silma hakkas kaks paari. Esimene neist toitis üksteist jäätisega, awww nii armas. Teine paar oli lahedam. Naisest oli raske aru saada, sest krohvi oli rohkem peale kantud, kui mõnele Lasnamäe majale, kuid seda tõetruum oli mees. Tõsiselt pohhui pilguga, kingad, hallid dressid, pintsak ja pöidla jämedune kuldkett. Trimpas ülilösakil asendis Red Labelit ja vaatas kõiki sellise pilguga nagu tahaks öelda "teate küll, kes selle küla isa on. See olen mina don Vasja!". Aga võib-olla oli tal lihtsalt räme pohmakas või kopp ees oma naisest, kes vahetpidamata temaga millestki rääkis.

Meie joogid ei olnud mitte kõige halvemad laagrid maailmas, kuid ei paradiisi ega põrgu ka nendega sisse pääse. Eriliseks tegi nad lihtsalt see, et olid tehtud Gruusias ja Eestis raskesti kätte sattuvad. Tegime juba kordamööda peldiku külastamise tuure, kui järsku meenus mulle, et ennist oli näha olnud nagu nad müüvad Sillamäe Müncheni Vaskset otse vaadist. Oli vaja läbi viia kvaliteedikontroll mida me ka edukalt tegime. Vaskne oli täiesti tip-top konditsioonis ja selle nimel tasub siia ka tagasi tulla. Samuti paistis ka toit olevat väga isuäratav. Aga meil polnud siis veel kõht tühi.

Ahjaa peldik nägi välja nagu peldik. Vananenud välimusega, ämblikuvõrgud igal pool ja pudel Domestost kraanikausi alla "peidetud". Ja see ruum oli külm! Kuratlikult külm! Ma ei mäleta, et mul kunagi varem oleks siseruumides häda tehes näpud ära jäätunud. Aga eks iga asja jaoks ole esimene kord.

Aga meil oli aeg edasi liikuda. Järgmine koht asus vaid mõne sammu kaugusel ja tõotas tulla põnevaim külastus sellel päeval. Vähemalt nii tundus meile siis.

Õlu: Sillamäe Müncheni Vaskne 2.50, Gruusia õlled pudelist 3.50

Peldik: Nagu külmunud põrgu

Vaatamisväärsused: Otseselt puuduvad

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Bussid 17, 17A ja 23. Peatus "Taksopark". Kuid enamus transporti mis toob teid Kristiine Keskuse juurde on kasutatav.

Bamba Piljard

Vahest juhtub nii, et on laupäev, päike paistab, tihased lõõritavad ja üldse on igatepidi tore olla. Sellised päevad kohe kutsuvad väikest jalutuskäiku ette võtma. Kuna minuni olid jõudnud kuuldused, et mõnes imelikus kohas võidakse müüa õllesid, mida tavakaubanduses on väga raske kui mitte pea võimatu leida, siis otsustasime asja uurida.

Meie esimene peatus oli Bamba Piljard. Siia asutusse ei ole ma nii aastat seitse sattunud. Ja ma pean tõdema, et nende aastatega on siin väga vähe muutunud. Või noh natukene on muudetud sisekujundust (baarilett asus vanasti vist teises kohas). Aga kõik muu: poolpidused piljardilauad ja üle asutuse leviv fritüüri "parfüüm" olid ikka omal kohal. Isegi põrandavaipa polnud keegi vahepeal ära vahetanud. Seina ilmestas tahvel, kuhu oli joonistatud eripakkumised mis paistsid silma oma halva matemaatikaga. 1+1=3? 0,5+0,5=1,5? Does not compute!

Uudised siin müüdava õlle kohta osutusid õigeteks. Genika "von Parun Red Ale" otse vaadist!? Kui väike blogilugeja ei ole tuttav Genika Õlletehase toodanguga siis on ta õnnesärgis sündinud. Nad toodavad üsnagi kaheldava väärtusega õlut. Nende peamine mure on see, et tihti on maitse räpane ja täis elementaarseid pruulimisvigu. Aga hetkel see meid ei huvitanud. Meid huvitas vaid see, et too konkreetne bränd sattus meie silme alla esimest korda. Ja seda pidime me proovida saama. Kuid niisama kuivalt me seda endale sisse nühkida ei kavatsenud ning kui me juba piljardisaali olime tulnud siis pidime ka paar mängu tegema.

Olles välja valinud laua mille peal palle togima hakata sattus mu pilk pooljuhuslikult telekale. Ja ohsamumeie mis sealt tuli! Telekas ise oli pooleks pekstud või ma ei tea mida sellega oli tehtud, aga terve pilt virvendas koledasti ja 20% ekraanist oli täiesti roheline. Kuid kogu selle soga keskelt oli siiski näha, et Lincoln City juhtis Inglismaa FA karikas Burnley vastu 1 väravaga! Ja mängida oli jäänud vaid loetud minutid. Need kes ei tea, siis nende kahe klubi suuruse vahe on umbes sama suur, kui Obinitsa külameeskond läheks vastamisi näiteks Soome rahvusmeeskonnaga. Ja Obinitsa oli võitmas! Ja võitsid ka! Igatepidi vahva saavutus. Ma olin nii rõõmus, et ma unustasin ära mis õlle ma tellinud olin ja võtsin suure sõõmu. See sõõm tõi mu pilvedest maa peale tagasi väga kiiresti. Kiiremini kui liigub valgus. See mis mul klaasis oli ei olnud õlu vaid puhas jälkus. Ainuke mõte mis mu peast jõudis läbi käia oli, et suure tõenäosusega veedan järgmise päeva potil istudes. Puhas jälkus!

Piljard edenes aga omasoodu. Phil oli hoos ja mina täitsa liimist lahti. Tunni möödudes lõime käed ja leppisime sõbraliku 1-4 viigiga tema kasuks. Kusjuures minu punkt tuli tema veast.

Peldik oli kuskile nurga taha ära peidetud. Kuid kui kord juba ukse üles leiad, siis siiski suhteliselt loogilise koha peal. Pealtnäha kenasti puhas ja igati tore ruum, aga ketsid tahtsid naks ja naks põranda külge kleepuda. Ja kloriini lehk käis tugevalt üle pea. Steriilne värk mis muud.

Lahkusime just õigel ajal, sest sisse sadas seltskond bemarivendasid kuskilt Tallinna piirimailt. Pidulikuks puhuks kenasti hallid dressipüksid jalga aetud ja nokamütsile ekstra kaar sisse triigitud. Oma keskmisest volüümikamad sõbrannad olid nad seekord ka kaasa võtnud. Tõotas tulla üllatuste rohke perepäev.

Õlu: Genika 2.80, 7 erinevat makrokraani lisaks

Peldik: Puhas

Vaatamisväärsused: Piljard

Kas tasub külastada: Peale piljardi mängimise pole siin mitte midagi muud teha (dohh?!)
Transport: Tramm nr 3 ja 4, peatus "Vineeri"