Baar 36

Baar 36 tervitas meid sildiga, kus oli kujutatud särtsu täis meest tantsimas ja kiri "Eluohtlik, Surmav". Lõime risti ette, palusime Allahilt õnnistust ning hüüdega "Taara Avita!" sisenesime tundmatusse. Tunneli moodi koridor jagunes 70cm pärast kaheks: vasakult poolt paistis valgust, paremalt poolt võis läbi hämaruse aimata paari päevi näinud mänguautomaadi kontuure ja vana kaalu. Valisime vasakpoolse tunneli mis juhatas meid väiksesse ja sugugi mitte hubasesse ruumi. Kasimata põrand, kõrge baarilett, kineskoop teler, pool seina kaetud väikeste peeglitega, kell, kalender ja viisakalt särasilmne seltskond mängimas kaarte, õllekraanid ja külmkapp viinaga. Siin oli kõik eluks vajalik olemas.

Kogu seda kupatust juhatas üsnagi rõõmsameelne baarman, kes rääkis vähemalt pooli euroopa keeli. Seda oli huvitav kuulata, kuidas ta oma lingvistilisi oskusi lahkelt ühes lauses demonstreeris. Lause algas vene keelega, järgmine sõna oli prantsuse või hispaania või itaalia keeles ja võiduka naeratusega pandi kõigele punkt inglise keeles. Kätega õllekraanidele osutades teadis ta täpselt, mis tal sortimendis on. Kogu tema kraam tuleb Lätist! Heites pilgu leti kõrval olevatele tühjadele Kalnapilise vaatidele, kus selgelt kirjas: Tootjamaa: Leedu, tekkis küll korraks kahtlus, kuid peremees kinnitas käsi südamel, et see kõik on vale. Tema teab oma kaupa. Kui nii siis nii. Oli janu ning olles enne kokku puutunud Leedu suurtootja maitse peensustega otsustasime tellida igast kraanist ühe õllelaadse toote. Õlu 5%, Õlu 5.5% ja Õlu Kange 6%. 1,50.- per kann! Varieeruvas hinnas ja värskusastmes võileivad otsustasime vahele jätta. Samuti otsustasime, et külmkappist mis oli täis viina ja ainult viina, me seekord mitte midagi ei telli.

Meie tellimise ajal oli baari sisenenud juba tuttav, vuntside ja prillidega vanahärra Baar Majaka 54'st. Kes kordas oma rituaali viina ja tomati mahlaga. Vot nii toetatakse kohalikke ettevõtteid!

Järgmiseks tuli leida koht kuhu ennast parkida. Kaarte me mängida ei tahtnud, pealegi polnud seal lauas vabu kohti. Üks laud oli prügi/"läbu" all, teine oli eelmisest kliendist jäänud tundmatu joogiga kaetud ja kolmandal polnud toole. Järele jäi seega ainult üks laud, akvaariumi all. Edasine tegevus oli lihtne- juua õlut ja leida akvaariumist ülesse kõige väiksem kala. Esimesega saime edukalt hakkama, kuid teine osutus keerulisemaks, kui esialgu paistis. Iga kord, kui me olime kõige väiksema ülesse leidnud, ilmus kuskilt kivide vahelt välja veel väiksem. Ma ei teadnudki, et kalad võivad koosneda ainult kahest silmast, sabast ja mingist läbipaistvast ollusest mis neid omavahel ühendab.

Baarimees oli vahepeal ühinenud kaarte mängiva laudkonnaga. Mäng ise paistis olevat mingi segu pokkerist, turakast, andmisest ja mustast notsust. Eemalt ei suutnud detaile tuvastada ja lähemalt uurimiseks puudus huvi. Telekast tuli mingi rännumehe saade, milles keegi inglane külastas parasjagu Gruusiat, jõi veini ja ütles tooste. Moderne variant Šuriku seiklustest.

"Mis läheb sisse peab ka välja tulema"- ütleb üks vanasõna. Aeg oli tutvuda trooniruumiga. Kogemus omaette. Põrand oli ühtlaselt kaetud uriini ja mingit tugevamat sorti pesuvahendiga, mida oli lihtsalt põrandale kallatud, ja unustatud laiali nühkimast. Õhk oli keemiast paks ja hingata raske. Pisar tuli silma ja targem oli hinge kinni hoida. Väljusin vaarudes. Nii rõvedasse ruumi iga päev ei satu!

Õlu oli märkamatult otsa saanud ja aeg oli lahkuda. Baarimees üritas küll veel ühte ringi meile maha müüa, aga seekord tulutult. Lihtsalt aeg oli küps külastada järgmist kohta.

Õlu: Kalnapinise toodang Leedust hinnaga 1,5.- kann

Peldik: Jube ruum! Kui võimalik siis ära sisene

Vaatamisväärsused: Peeglitega kaetud sein, akvaarium ja külmkapp täis viina

Kas tasub külastada: Kaheldav
Transport: Peatus "Majaka põik" tramm nr 2 ja 4

Baar Majaka 54

Käisin Raasiku Õlletehase avatud uste päeval. Uksed olid avatud, aga lubatud ekskursiooni tehases ei tehtud. Võimalik, et olin valel ajal vales kohas. Koht oli väike, kuid inimesi oli palju. Äkki mingi rahvavoog mis kuskile suunda liikus oligi ekskursioon? Raasikul on kõik võimalik. Ka see, et koht oli nii igav, et mu planeeritud 1,5h pikkune tutvus selle paigaga sai tehtud 30ne minutiga. Rongisõit oli põnevam.

Ja aina põnevamaks läks. Kuna järgmise ürituseni oli meil nüüd tubli 4h aega siis otsustasime Ülemiste peatuses rongi pealt maha ronida ja vaadata mis meelelahutus asutusi seal kandis avatud on. Kaugele polnud vaja rongijaamast kõndida. Tegelikult oleks saanud ka Edgari trammiga terve peatuse sõita, aga see jääb järgmiseks korraks. Igatahes Majaka tn 54 tervitas meid, maja seina peal, tagasihoidlik silt "Baar Majaka 54". Nagu ütleb Poola vanasõna: "Tehtud, tehtud" ja sees me olimegi. Koht oli varajasest pärastlõunast tingitult kohalikke laskesuusatamise ultraid, mida nurgas olev '90nendatel popp olnud kineskoop teler parajasti ka näitas, täis. Või noh kas just täis, aga 5 nägu oli kindlasti. Baar ise nägi välja igati soliidne. Baarimees, viisakas kuid olematu riigikeele oskusega, oli nõus meile vaadist serveerima Wiru "Palmset" ja "Toolset". Kahjuks sai Toolset ainult 1/3 kannu, sest vaat sai otsa. Saab öelda, et jõime selle koha tilgatumaks! Või noh Toolsest vähemalt. Muideks raha selle kannu eest meilt ei küsitud. Öeldi, et "maja poolt". Suur pluss läks vihikusse kirja!

Õlu oli aus. Päris ausalt pean ütlema, et nii joodavat Toolset jõin ma viimati oma 10a tagasi. Palmse oli ka joodav, aga Wiru'le omased noodid- metalline kõrval mekk ja paekivi kergelt kriidine maitse tulid liiga teravalt välja. Seda on küll üritatud varjata mingi tehisliku karamellise magusainega, aga tulutult. Samuti oli kogu kupatus üle karboniseeritud. Kuid siiski parem ja joodavam, kui viimasel korral ühes teises kõrtsis, kus kaks lonksu oli topelt liiga palju.

Meie siin viibimise ajal moodustas klientuuri: baarman, üks kohalik hallipäine vanamees, kes jõi viina ja sõi 40 sendist võileib-sakuskat peale, 2 vene keelt kõnelevat sõpra, kes ei joonud midagi, aga vaidlesid kõva häälega kumb peab paremini määritud olema, kas püss või suusk. Läbi astus üks suuremat sorti vuntsidega ja korralike prillidega, pensionieelikust mees-härra, kes oli tellinud 100 grammi viina (hind 1.30.-) ja klaasi tomati mahla. Jõudsime järeldusele, et tegelikkuses on see ilma sellerita do it yourself Bloody Mary komplekt. Profesionaalselt jõi ta viina ära ja hammustas tomati mahla peale. Ja läinud ta oligi. Teatepulga võttis üle üks vanem naisterahvas, kes oli endale tellinud kannu Palmset. Ma vannun käsi südamel, et esimese sõõmuga oli 1/3 kannu läinud. Teise sõõmuga oli järgmine 1/3 kadunud. Tegu polnud amatööriga. Peale kahte sõõmu otsustas ta minna suitsuruumi. Selleks tuleb minna läbi ühe väga pimeda toa, pöörata paremale ja leida seina pealt lüliti. Kenasti eraldatud ruum, mis siis et ilma usteta. Tagasi tulles võttis kannust viimase sõõmu ja lahkus. Kõik see võttis aega tal nii minutit kolm.

Kella ja kalendrit vaadates oli ka meil aeg lahkuda. Pool tundi oli möödunud. Alles lahkudes märkasime, et baari riiulitel oli rohkem vanu kaameraid ja mobiiltelefone, kui pudeleid alkoholiga. Ossinovski oleks rahul. Mõte peldik üle kaeda jäi poolikuks, sest uks oli lukus ja võti kuskil baarmani taskus. Aga teine kord ehk?

Õlu: Palmse 3.-, Toolse 2.80.-

Peldik: Ei külastanud

Vaatamisväärsused: Huvitav kollektsioon vanu mobiiltelefone ja fotoaparaate

Kas tasub külastada: Kindlasti
Transport: Peatus "Sikupilli" tramm nr 2 ja 4

Eesti Pruulikojad

2016 aasta lõpuga on Eestis kokku 56 asutust, kes pruulivad õlut. Lisaks on veel 3 kelle staatus on ebamäärane. Üks neist on Karksi Õlletehas (As Karme), mis kuulub A. Le Coq'ile. Kitseküla ja Hampelmanni viimaste tegevuste kohta puudub täielik ülevaade.

2016 aasta lõpuks toodetakse taas üle pika aja õlut kõigis Eesti maakonnas. Tõsi, Rapla-, Valga- ja Pärnumaal toimub see hetkel veel mustlaspruulikodade eest vedamisel ning Järvamaa kastanid toob tulest välja Vormsi Õlu.

Numbrites näeb olukord välja selline:

• 3 õlletehast
• 27 käsitöö pruulikoda
• 4 brewpub'i
• 23 mustlast

Kõikide geograafiline jaotus on ära näidatud all kaardi peal.