Baar Majaka 54

Käisin Raasiku Õlletehase avatud uste päeval. Uksed olid avatud, aga lubatud ekskursiooni tehases ei tehtud. Võimalik, et olin valel ajal vales kohas. Koht oli väike, kuid inimesi oli palju. Äkki mingi rahvavoog mis kuskile suunda liikus oligi ekskursioon? Raasikul on kõik võimalik. Ka see, et koht oli nii igav, et mu planeeritud 1,5h pikkune tutvus selle paigaga sai tehtud 30ne minutiga. Rongisõit oli põnevam.

Ja aina põnevamaks läks. Kuna järgmise ürituseni oli meil nüüd tubli 4h aega siis otsustasime Ülemiste peatuses rongi pealt maha ronida ja vaadata mis meelelahutus asutusi seal kandis avatud on. Kaugele polnud vaja rongijaamast kõndida. Tegelikult oleks saanud ka Edgari trammiga terve peatuse sõita, aga see jääb järgmiseks korraks. Igatahes Majaka tn 54 tervitas meid, maja seina peal, tagasihoidlik silt "Baar Majaka 54". Nagu ütleb Poola vanasõna: "Tehtud, tehtud" ja sees me olimegi. Koht oli varajasest pärastlõunast tingitult kohalikke laskesuusatamise ultraid, mida nurgas olev '90nendatel popp olnud kineskoop teler parajasti ka näitas, täis. Või noh kas just täis, aga 5 nägu oli kindlasti. Baar ise nägi välja igati soliidne. Baarimees, viisakas kuid olematu riigikeele oskusega, oli nõus meile vaadist serveerima Wiru "Palmset" ja "Toolset". Kahjuks sai Toolset ainult 1/3 kannu, sest vaat sai otsa. Saab öelda, et jõime selle koha tilgatumaks! Või noh Toolsest vähemalt. Muideks raha selle kannu eest meilt ei küsitud. Öeldi, et "maja poolt". Suur pluss läks vihikusse kirja!

Õlu oli aus. Päris ausalt pean ütlema, et nii joodavat Toolset jõin ma viimati oma 10a tagasi. Palmse oli ka joodav, aga Wiru'le omased noodid- metalline kõrval mekk ja paekivi kergelt kriidine maitse tulid liiga teravalt välja. Seda on küll üritatud varjata mingi tehisliku karamellise magusainega, aga tulutult. Samuti oli kogu kupatus üle karboniseeritud. Kuid siiski parem ja joodavam, kui viimasel korral ühes teises kõrtsis, kus kaks lonksu oli topelt liiga palju.

Meie siin viibimise ajal moodustas klientuuri: baarman, üks kohalik hallipäine vanamees, kes jõi viina ja sõi 40 sendist võileib-sakuskat peale, 2 vene keelt kõnelevat sõpra, kes ei joonud midagi, aga vaidlesid kõva häälega kumb peab paremini määritud olema, kas püss või suusk. Läbi astus üks suuremat sorti vuntsidega ja korralike prillidega, pensionieelikust mees-härra, kes oli tellinud 100 grammi viina (hind 1.30.-) ja klaasi tomati mahla. Jõudsime järeldusele, et tegelikkuses on see ilma sellerita do it yourself Bloody Mary komplekt. Profesionaalselt jõi ta viina ära ja hammustas tomati mahla peale. Ja läinud ta oligi. Teatepulga võttis üle üks vanem naisterahvas, kes oli endale tellinud kannu Palmset. Ma vannun käsi südamel, et esimese sõõmuga oli 1/3 kannu läinud. Teise sõõmuga oli järgmine 1/3 kadunud. Tegu polnud amatööriga. Peale kahte sõõmu otsustas ta minna suitsuruumi. Selleks tuleb minna läbi ühe väga pimeda toa, pöörata paremale ja leida seina pealt lüliti. Kenasti eraldatud ruum, mis siis et ilma usteta. Tagasi tulles võttis kannust viimase sõõmu ja lahkus. Kõik see võttis aega tal nii minutit kolm.

Kella ja kalendrit vaadates oli ka meil aeg lahkuda. Pool tundi oli möödunud. Alles lahkudes märkasime, et baari riiulitel oli rohkem vanu kaameraid ja mobiiltelefone, kui pudeleid alkoholiga. Ossinovski oleks rahul. Mõte peldik üle kaeda jäi poolikuks, sest uks oli lukus ja võti kuskil baarmani taskus. Aga teine kord ehk?

Õlu: Palmse 3.-, Toolse 2.80.-

Peldik: Ei külastanud

Vaatamisväärsused: Huvitav kollektsioon vanu mobiiltelefone ja fotoaparaate

Kas tasub külastada: Kindlasti
Transport: Peatus "Sikupilli" tramm nr 2 ja 4