Sassi Baar

Peale KiššMišš'i tundsime ennast, kui Euroopasse jõudnud sõjapõgenikud Lähis- Idast, õudused on möödas ja edasine elu on saab olema puhas pidu ja pillerkaar. Ainuke probleem oli selles, et see pidu ja pillerkaar tuli kuskilt ülesse leida. Ähmaselt mäletasin, et siin samas "ümber nurga" peaks olema veel üks keldrikas. Kus see täpselt, aga asub ei suutnud meenutada. Aga kui pea ei võta siis võtavad jalad. Oma minutit kümme käisime ümber nurkade kuni lõpuks paistis eemalt midagi mis võiks otsitavat kohta meenutada. Varikatus, pooleks pekstud vihmaveetoru ja lahtioleku ajad uksel andsid märku, et siin võib olla elu. Sisenesime.

Selleks mis meid ees ootas polnud meist keegi valmis. See oli nagu sisenemine teise dimensiooni. Astudes jahedast Tallinnast kuskile Siberi jahimajakesse. Portaal linna ja taiga vahel. Seinad olid üle löödud heledate palk imitatsioon laudadega. Mida omakorda katsid erinevate loomade nahad. Nurkades ja lae all peitsid ennast lindude ja loomade topised ning kolbad. Loomulikult ei puudunud ka erinevate sõraliste sarved. Kõige trooniks keset tuba üks väga viltune piljardilaud! Tõeliselt imressive!

Vaadiõlled selles kohas puudusid. Seega pidime leppima sinise sildiga pudelites oleva õllelaadse tootega. Ja piljardi zetooniga. Baarimees, kes enamuse ajast veetis kuskil tagatoas telekat vaadates, tuli vähemalt õlle müümiseks sealt välja. Samuti oli ta nii lahke ja näitas meile ette, kuidas me pallid laua seest kätte saame. Pagan, oleks seda teadnud, et piljardilaud on sama sirgjooneline nagu Jüri Ratase jutt, siis poleks vist mängima hakanud. Aga teisest küljes andis see mängule omamoodi ettearvamatust juurde. Pusisime vapralt ühe kepiga palle taguda ka teise mängu ja lõpuks leppisime sõbraliku 2:0 viigiga. Statistiliselt punkt mõlemale.  Parim kingitus mida sõbrale enne jõule teha!

Klientuur antud asutuses oli olematu. Või noh üks tegelane oli. Välimuselt midagi kunagise Peldiku baari stammkunde ja '80nendate Manowari vahepealset. Vaikne tegelane, kes ei tülitanud meid kordagi. Ja igati abivalmis, kui oli vaja peldikut külastada. "Khämelis, võti on khämelis" ütles ta vaikse, kuid kähiseva häälega. Cameli logoga tuhatoosis oligi üks võti mis avas peldiku ukse. Peldik oli kena. Nii kena, et peldikuks seda kutsuda on raske. Kõik läikis nagu prillikivi. Isegi peeglil polnud mitte ühtegi kuivanud vee plekki. Siuke ruum annab silmad ette 99% teistele toitlustusasutustele!

Väljas oli läinud pimedaks ja meil oli vaja edasi liikuda, et ära juua meeletus koguses Põhjala õllesid. Sest nii oli kokku lepitud ja nii pidi juhtuma. Käepide logises, kui me ennast paarist trepiastmest ülesse vinnasime. Tasub tagasi tulla jõudsin veel mõelda enne, kui uks mu taga sulgus.

Õlu: Peamiselt Saku toodang hinnaga 2.50

Peldik: Superluks!

Vaatamisväärsused: Sisekujundus on lihtsalt .... seda peab ise nägema. Kõver piljardilaud.

Kas tasub külastada: Kindlasti
Transport: Tramm nr 2 ja 4- peatus "Sikupilli" või "Majaka". Buss nr 39- peatus "Asunduse"

Kišmišš / KishMish

Kuna vahepeal oli kere muutunud sama heledaks nagu õlle värvus eelmises kohas, siis otsustasime teha kerge burks stopi. Ja kus häda kõige suurem seal abi kõige lähemal. Aserite toidukoht / restoran / diskoteek / baar, Kišmišš või KishMish, asus ümber nurga. Omades eelnevat kogemust antud asutusega oleks küll eelistanud kuskilt Maximast suvalise võileiva hambu võtta, aga alati tasub kohtadele anda ka teine / kolmas / neljas võimalus. Vahest võib vedada ja äkki kõik ei olegi nii hirmus, kui eelnevatel kordadel. Lootus jäi.

Koht iseenesest interjööriga ei koonerda. Suured puidust lauad ja toolid, kõrge baarilett, rasked pruuni-kuldset värvi kardinad, diskopall, tantsupõrand, väike lava, vilkuvad jõulukaunistused ja lameekraan telekad nurkades millest purskus välja kõige mõttetumat tümmi mida eales kuuldud. Ja seda nii valjusti, et kui mõne bemar oleks akna tagant mööda sõitnud siis poleks seda tähelegi pannud.

Teenindus oli kiire. Toodi menüüd ja 30 sekundi pärast küsiti sulaselges vene keeles kas me oleme valmis tellima. Ei olnud. Pakuti võimalusena vähemalt joogid ära tellida. Haarasime võimalusest vähese entusiasmiga, kuid siiski. Valikuks osutus kann teed ja vaadist Cudovar Premium. Varem pole teist mitte kuskil mujal vaadis kohanud. Nagu peagi selgus siis ilmselt põhjusega. Mitte lihtsalt, et õlu oleks halb olnud, seda ka, aga suurem mure oli selles, et see vedelik oli hapuks läinud. Noh ega sellest poleks ka lugu olnud, mõnes tsiviliseeritud kohas, aga siin...

Kurtsin oma muret teenindajannale, kui ta meilt toidu tellimusi võttis. Loomulikult piirdus ta sõnavara ainult "tere", "palun", "aitähh" ja ehk ka toitude nimetustega menüüs. Aga ta oli abivalmis ja kutsus oma ülemuse. Vot too ülemus oli frukt! Kiiresti ja soravalt tehti mulle selgeks, et juba 5 päeva on sellest vaadist õlut joodud ja mitte keegi pole kurtnud. Ma olen esimene! 5 päeva klientuuri vs mina, mitte kurtvad kliendid vs kurtev klient? Frukt teadis õllest "palju", see tuleb kraanist ja on värske. Ja ma olen väga rumal inimene, kes ei tea õllest mitte midagi. Kohe mitte midagi. Isegi seda, et see Cudovar pole mitte hapu vaid sellel ongi sellised maitseomadused. Nõustusin sellega, et olen rumal ja küsisin mis nüüd saab, sest seda õlut ma ei taha. Ma lihtsalt pole nii peenete maitsetega harjunud. Pealegi pole ma eriline hapuõlle fänn, kui mõni aastaid laagerdunud Fantome välja arvata. Frukt pakkus välja asendusõlu... samast vaadist. Ma hindan huumorit, aga see polnud naljakas. Õnneks taipas ka Frukt, et midagi läks nihu. Peale väikest uurimist sai uueks valikuks A. Le Coq'i König Ludwig Dunkel. Siin ilmutas Frukt esimest korda taibukust ja tõi mulle väikse sämpli nähvates: "proovige, äkki on Teie arvates sellel ka midagi viga?". Cheesus mutahh faking Kraist! See oli veel jubedam kui eelmine. Lisaks sellele, et ka see vaat oli hapuks läinud, polnud vaati ja kraani ühendavaid torusid vist aastaid pestud. Edastasin info. Kui pilgud tapaksid siis poleks mind siin seda lugu kirjutamas. Sain veel kord kiire loengu, kui asjatundmatu ma olen ja üldse võiksin perse kerida. Natukene teiste sõnadega, aga mõte jäi samaks. Lasnagorski temperament!?

Vahepeal saabus toit. Minu tellitud šnitsel nägi kahtlaselt šašlõki moodi välja. Pidasin kiiresti endaga aru, surusin näkku oma meelama naeratuse ja juhtisin sellele tähelepanu. Loomulikult oli tüdruk, kes meid teenindas, eksinud. Pakkus, et vahetab välja. Ma ütlesin, et teeme kaupa, ma söön selle ära sama hinna eest mis šnitselil. Diil! Tegelikkuses ei usaldanud ma neid. Ma kartsin, et mu uus toit oleks saabunud ebameeldivate lisadega.

Toit ise oli aus ja vägagi söödav. Nuriseda võib ainult ehk friikate üle, mis selgelt ei olnud tasemel. Väike pudi mis oli soola ja kartulimaitseainega üle kallatud. Suhteliselt rõve, aga vaesel ajal käib kah.

Kõlab utoopiliselt, aga parim koht selles asutuses oli peldik. Vaikne, puhas ja ilma teenindajateta. Isegi paber oli olemas. Ja palju ruumi. Seda osa külastan teinekordki!

Käes oli aeg maksta ja lahkuda. Mis te arvate, kas teenindaja oli vahepeal ära unustanud meie diili, šašlõkk šnitsli hinnaga? Loomulikult oli! Mitte, et see 1 eur mind tapaks, aga raisk kogu see teenindus oli siin (järjekordselt) nii halb, et kogu kupatus oleks pidanud on da haus olema! Aga äkki järgmine kord....?

Õlu: Erinevate hindadega halvaks läinud kraam

Peldik: Kena ja puhas ning kindlasti külastamist väärt

Vaatamisväärsused: Sisekujundus ja teenindus

Kas tasub külastada: Toidu pärast ehk jah, kuid muidu mitte
Transport: Peatus "Sikupilli" või "Majaka" tramm nr 2 ja 4

Baar 36

Baar 36 tervitas meid sildiga, kus oli kujutatud särtsu täis meest tantsimas ja kiri "Eluohtlik, Surmav". Lõime risti ette, palusime Allahilt õnnistust ning hüüdega "Taara Avita!" sisenesime tundmatusse. Tunneli moodi koridor jagunes 70cm pärast kaheks: vasakult poolt paistis valgust, paremalt poolt võis läbi hämaruse aimata paari päevi näinud mänguautomaadi kontuure ja vana kaalu. Valisime vasakpoolse tunneli mis juhatas meid väiksesse ja sugugi mitte hubasesse ruumi. Kasimata põrand, kõrge baarilett, kineskoop teler, pool seina kaetud väikeste peeglitega, kell, kalender ja viisakalt särasilmne seltskond mängimas kaarte, õllekraanid ja külmkapp viinaga. Siin oli kõik eluks vajalik olemas.

Kogu seda kupatust juhatas üsnagi rõõmsameelne baarman, kes rääkis vähemalt pooli euroopa keeli. Seda oli huvitav kuulata, kuidas ta oma lingvistilisi oskusi lahkelt ühes lauses demonstreeris. Lause algas vene keelega, järgmine sõna oli prantsuse või hispaania või itaalia keeles ja võiduka naeratusega pandi kõigele punkt inglise keeles. Kätega õllekraanidele osutades teadis ta täpselt, mis tal sortimendis on. Kogu tema kraam tuleb Lätist! Heites pilgu leti kõrval olevatele tühjadele Kalnapilise vaatidele, kus selgelt kirjas: Tootjamaa: Leedu, tekkis küll korraks kahtlus, kuid peremees kinnitas käsi südamel, et see kõik on vale. Tema teab oma kaupa. Kui nii siis nii. Oli janu ning olles enne kokku puutunud Leedu suurtootja maitse peensustega otsustasime tellida igast kraanist ühe õllelaadse toote. Õlu 5%, Õlu 5.5% ja Õlu Kange 6%. 1,50.- per kann! Varieeruvas hinnas ja värskusastmes võileivad otsustasime vahele jätta. Samuti otsustasime, et külmkappist mis oli täis viina ja ainult viina, me seekord mitte midagi ei telli.

Meie tellimise ajal oli baari sisenenud juba tuttav, vuntside ja prillidega vanahärra Baar Majaka 54'st. Kes kordas oma rituaali viina ja tomati mahlaga. Vot nii toetatakse kohalikke ettevõtteid!

Järgmiseks tuli leida koht kuhu ennast parkida. Kaarte me mängida ei tahtnud, pealegi polnud seal lauas vabu kohti. Üks laud oli prügi/"läbu" all, teine oli eelmisest kliendist jäänud tundmatu joogiga kaetud ja kolmandal polnud toole. Järele jäi seega ainult üks laud, akvaariumi all. Edasine tegevus oli lihtne- juua õlut ja leida akvaariumist ülesse kõige väiksem kala. Esimesega saime edukalt hakkama, kuid teine osutus keerulisemaks, kui esialgu paistis. Iga kord, kui me olime kõige väiksema ülesse leidnud, ilmus kuskilt kivide vahelt välja veel väiksem. Ma ei teadnudki, et kalad võivad koosneda ainult kahest silmast, sabast ja mingist läbipaistvast ollusest mis neid omavahel ühendab.

Baarimees oli vahepeal ühinenud kaarte mängiva laudkonnaga. Mäng ise paistis olevat mingi segu pokkerist, turakast, andmisest ja mustast notsust. Eemalt ei suutnud detaile tuvastada ja lähemalt uurimiseks puudus huvi. Telekast tuli mingi rännumehe saade, milles keegi inglane külastas parasjagu Gruusiat, jõi veini ja ütles tooste. Moderne variant Šuriku seiklustest.

"Mis läheb sisse peab ka välja tulema"- ütleb üks vanasõna. Aeg oli tutvuda trooniruumiga. Kogemus omaette. Põrand oli ühtlaselt kaetud uriini ja mingit tugevamat sorti pesuvahendiga, mida oli lihtsalt põrandale kallatud, ja unustatud laiali nühkimast. Õhk oli keemiast paks ja hingata raske. Pisar tuli silma ja targem oli hinge kinni hoida. Väljusin vaarudes. Nii rõvedasse ruumi iga päev ei satu!

Õlu oli märkamatult otsa saanud ja aeg oli lahkuda. Baarimees üritas küll veel ühte ringi meile maha müüa, aga seekord tulutult. Lihtsalt aeg oli küps külastada järgmist kohta.

Õlu: Kalnapinise toodang Leedust hinnaga 1,5.- kann

Peldik: Jube ruum! Kui võimalik siis ära sisene

Vaatamisväärsused: Peeglitega kaetud sein, akvaarium ja külmkapp täis viina

Kas tasub külastada: Kaheldav
Transport: Peatus "Majaka põik" tramm nr 2 ja 4

Baar Majaka 54

Käisin Raasiku Õlletehase avatud uste päeval. Uksed olid avatud, aga lubatud ekskursiooni tehases ei tehtud. Võimalik, et olin valel ajal vales kohas. Koht oli väike, kuid inimesi oli palju. Äkki mingi rahvavoog mis kuskile suunda liikus oligi ekskursioon? Raasikul on kõik võimalik. Ka see, et koht oli nii igav, et mu planeeritud 1,5h pikkune tutvus selle paigaga sai tehtud 30ne minutiga. Rongisõit oli põnevam.

Ja aina põnevamaks läks. Kuna järgmise ürituseni oli meil nüüd tubli 4h aega siis otsustasime Ülemiste peatuses rongi pealt maha ronida ja vaadata mis meelelahutus asutusi seal kandis avatud on. Kaugele polnud vaja rongijaamast kõndida. Tegelikult oleks saanud ka Edgari trammiga terve peatuse sõita, aga see jääb järgmiseks korraks. Igatahes Majaka tn 54 tervitas meid, maja seina peal, tagasihoidlik silt "Baar Majaka 54". Nagu ütleb Poola vanasõna: "Tehtud, tehtud" ja sees me olimegi. Koht oli varajasest pärastlõunast tingitult kohalikke laskesuusatamise ultraid, mida nurgas olev '90nendatel popp olnud kineskoop teler parajasti ka näitas, täis. Või noh kas just täis, aga 5 nägu oli kindlasti. Baar ise nägi välja igati soliidne. Baarimees, viisakas kuid olematu riigikeele oskusega, oli nõus meile vaadist serveerima Wiru "Palmset" ja "Toolset". Kahjuks sai Toolset ainult 1/3 kannu, sest vaat sai otsa. Saab öelda, et jõime selle koha tilgatumaks! Või noh Toolsest vähemalt. Muideks raha selle kannu eest meilt ei küsitud. Öeldi, et "maja poolt". Suur pluss läks vihikusse kirja!

Õlu oli aus. Päris ausalt pean ütlema, et nii joodavat Toolset jõin ma viimati oma 10a tagasi. Palmse oli ka joodav, aga Wiru'le omased noodid- metalline kõrval mekk ja paekivi kergelt kriidine maitse tulid liiga teravalt välja. Seda on küll üritatud varjata mingi tehisliku karamellise magusainega, aga tulutult. Samuti oli kogu kupatus üle karboniseeritud. Kuid siiski parem ja joodavam, kui viimasel korral ühes teises kõrtsis, kus kaks lonksu oli topelt liiga palju.

Meie siin viibimise ajal moodustas klientuuri: baarman, üks kohalik hallipäine vanamees, kes jõi viina ja sõi 40 sendist võileib-sakuskat peale, 2 vene keelt kõnelevat sõpra, kes ei joonud midagi, aga vaidlesid kõva häälega kumb peab paremini määritud olema, kas püss või suusk. Läbi astus üks suuremat sorti vuntsidega ja korralike prillidega, pensionieelikust mees-härra, kes oli tellinud 100 grammi viina (hind 1.30.-) ja klaasi tomati mahla. Jõudsime järeldusele, et tegelikkuses on see ilma sellerita do it yourself Bloody Mary komplekt. Profesionaalselt jõi ta viina ära ja hammustas tomati mahla peale. Ja läinud ta oligi. Teatepulga võttis üle üks vanem naisterahvas, kes oli endale tellinud kannu Palmset. Ma vannun käsi südamel, et esimese sõõmuga oli 1/3 kannu läinud. Teise sõõmuga oli järgmine 1/3 kadunud. Tegu polnud amatööriga. Peale kahte sõõmu otsustas ta minna suitsuruumi. Selleks tuleb minna läbi ühe väga pimeda toa, pöörata paremale ja leida seina pealt lüliti. Kenasti eraldatud ruum, mis siis et ilma usteta. Tagasi tulles võttis kannust viimase sõõmu ja lahkus. Kõik see võttis aega tal nii minutit kolm.

Kella ja kalendrit vaadates oli ka meil aeg lahkuda. Pool tundi oli möödunud. Alles lahkudes märkasime, et baari riiulitel oli rohkem vanu kaameraid ja mobiiltelefone, kui pudeleid alkoholiga. Ossinovski oleks rahul. Mõte peldik üle kaeda jäi poolikuks, sest uks oli lukus ja võti kuskil baarmani taskus. Aga teine kord ehk?

Õlu: Palmse 3.-, Toolse 2.80.-

Peldik: Ei külastanud

Vaatamisväärsused: Huvitav kollektsioon vanu mobiiltelefone ja fotoaparaate

Kas tasub külastada: Kindlasti
Transport: Peatus "Sikupilli" tramm nr 2 ja 4