Leila Baar

Osad kohad leiavad sind ja teised leiad sina. Leila Baar pole kumbagi. Ta lihtsalt on. Stoiliselt seisnud samas kohas dekaade. Ilmselt elaks üle ka apokalüpsise või Nibiru teise tulemise, kui see kunagi juhtuma peaks. Me nägime suhteliselt apokalüptiliselt räbalad välja, kui me siit mööda kõndima sattusime (umbes maeiteamitmesajandat korda). Aga kuna väljas oli talv koos oma külmakraadidega siis otsustasime ennast natukene soojendada.

Sees oli nii soe, et tõmbas prilliklaasid uduseks, neljasilmsete tavaline probleem talvel. Pilt võis mul ju udune olla, aga ninasõõrmed töötasid laitmatult. Vähem, kui sekundiga olid mu kopsud täitinud tugeva higihaisuga. Oli raske hingata ja näha polnud ka midagi. Tahtmine ots ringi pöörata ja minema kõndida oli suur, kuid vahest peab ennast tagant sundima ja mugavusmullist välja astuma.

Teenindajanna vaatas meid imestunult, kui taevast kukkunuid, kuid siiski naeratades ja heatahtlikult. Ka abiline köögis, ilmselge Down'i sündroomiga, vaatas meid lapseliku uudishimuga. Õllede valik, võrreldes näiteks viinaga, ei olnud suur ja lai. Kuid nad serveerisid vaadist Originaali. Ja kuna see on juba osaks saanud meie seiklustest, et vaadiõlut tuleb juua, siis selle kasuks ka liisk langes.

Baar ei olnud tühi, kuid vabu laudasid oli siiski piisavalt. Istusime lähima laua taha ja tutvusime kohaga lähemalt. Sisuliselt oli tegemist sauna eesruumi ehitatud baariga. Laudadega üle löödud seinad, lauast põrand, kamin, ühes seinas punastest tellistest laotud baarilett, mille ees üks väga närtsinud olekuga taim. Seintel mõned mõttetud maaild ja akende ees semi-slaavi kardinad. Tumepunast värvi. Ja kuna veel oli käimas hilisjõul siis ilmselgelt ei puudunud ka vilkuvad tulekesed. Peamiselt sinise ja punase tooni vahel vilkuvad tuled andsid minu jaoks täpselt sellise effekti nagu oleks akna taga töötavate vilkuritega politseiauto. Väga häiriv.

Tegelikult oli pearuumil ka väikene lisaruum, ukse- ja aknagaavaga, kuid ilma ukse ja aknata. Meenutas natukene nagu vanaaegset trammi, kus pikad puidust istmed jooksid pikki seinaäärt. Igatahes oli sinna ruumi kogunenud mingi seltskond, kes mängisid malet. Ma ei ole päris kindel mille peale nad mängisid või mis reeglid neil täpselt olid, kuid laua peal oli kaks rivi pitse. Ühes ilmselgelt viin ja teises ehk mingi Armeenia konjaki laadne jook. Aegajalt võttis üks mängijatest ja jõi, minu jaoks pealtnäha suvalise pitsi tühjaks. Kõik olid meeldivalt svipsis ja meeleolu ülev, kuid teisi külastajaid nad ei häirinud. Seda kahjuks ei saa öelda järgmise laudkonna kohta. Kolm vana sõpra olid kokku sattunud ja jõid ohjeldamatult viina ja õlut segamini. Ja arved vajasid klaarimist. Nii nad arutasidki kõva häälega ja üpriski argressiivselt, kui palju Igor või Aleksei kellelegi võlgu on ja kuidas oleks kõige parem tegelastele see selgeks teha nii, et nad oma veast ka aru saaksid. Õnneks olid nad end nii känni joonud, et teistele külastajatele nad ohtu ei kujutanud vaid olid lihtsalt häirivad. Kolmanda silmapaistva külalisena istus kõige tagumises lauas üks bõk. Suuremat kasvu, kiilakas, dresside ja nahktagiga. Jõi õlut ja põrnitses kõiki sellise "sjuitsu jon? a pjeksa tjahad?" ilmega. Üpriski hirmuäratav. Kuid kõikide õnneks jäi ta rahulikuks ja keegi molli ei saanud.

Peldik asus neil välisukse lähedal nurga taga. Ja uks oli lukustamata, mis on mõnes mõttes imelik, sest Balti Jaama juures liigub teatavasti igasugust kontingenti. Ja peldikud on head kohad, kus ennast süstida või lihtsalt magama jääda. Või siis võib lihtsalt suvaline tegelane tänavalt sisse hüpata ja seda kasutada. Ühe sarnase intsidendi tunnistajaks olime ka meie. Üsnagi ootamatult sisenes välisuksest, kiire sammu ja narkari välimusega mees ja jooksis peldikusse. Millisekund hiljem oli sealt kuulda valju ja üpriski südantlõhestavat karjatust, mis kõlas umbes "BLJAAAAAAAAA" ja sama kiiresti jooksis ta uuesti välja tagasi. Vaatasime üksteisele otsa ja ei osanud asjast midagi arvata. Kuid pilt sai väga palju selgemaks, kui me ise peldikut külastasime. Üks väike, kuid oluline objekt oli siin ruumis puudu- paberit ei olnud. Ilmselt oli vaesel vennikessel selline häda, et silmadki juba pruunid, kuid nähes, et paberit ei ole pani see ta vanduma. Vot nii võideldakse siin ebasobivate külaliste vastu!

Aga meie oli ennast vahepeal jõudnud üles soendada ja asutasime ennast lahkuma. Õlu kusjuures oli siin taaskord hea. Või noh Saku hea. Ilma vigadeta ja mitte hapu. Ja see loeb palju.

Õlu: Saku Originaal 2.60.-

Peldik: Keskmine

Vaatamisväärsused: Otseselt puuduvad

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Tramm nr 2 ja nr 4, peatus Balti Jaam

Peekri Baar

Sõber Phil mainis, et on üks kõrts millest ta on oma paarkümmend aastat mööda jalutanud ja mitte kordagi sisse astunud. Ei julgevat. Teades teda kui meest, kes harva lööb millegi ees risti ette, mõtlesin ma "oioioi see koht saab olema kurjemast kurjem". Aga kui ma nime küsisin siis sain vastuseks "Pekkri baar". Meil on selline vaikiv meeste vaheline kokkuleppe, et tema saab aru minu mitte perfektsest inglise keelest ja mina mõistan tema üha ladusamaks muutuvat eesti keelt. Ehk kiirelt kõike ebatõenäoliseid sõnu eemaldades jäi sõelale kaks sõna "pekk" ja "peekri". Kuna Pekki baari ma Tallinnas ei tea, kuid Peekri baarist olen ka mina oma 15a mööda kõndinud, ilma sisse astumata, siis oli kõik alles klar!

Oli vaikne õhtupoolik, kui me objektile lähenesime. Ukse ees tegid kaks inimest suitsu. Ennast kenasti härraks joonud, kerge Soome aktsendiga, keskealine mees ütles meile koheselt: "Tervetuloa!" ja viskas seejärel kulpi kah. Teine tegelane oli naisterahvas, kes hiljem osutus koha baaridaamiks, teretas ka viisakalt. Vähemalt teenindus on siin korralik jõudsin ma enne sisenemist mõelda ja kahetsesin, et ma nii palju aastaid siia kordagi sisse polnud astunud.

Ma ei olnud selleks valmis kuhu me sisse astusime. See oli taas selline ajas tagasi minek 80'datesse, kuskile tont teab millise sõbra sugulase-tuttava maamajja/sauna. Kõigepealt väikene, kahe astmega trepp, misjärel avanes lounge või kaminasaali moodi ruum. Laepalgid, katuseaknad, kolmnurkne katus, ühes ruumi servas kõrge baarilett ja eemal koridor viimas sauna. Teises servas, laiekraan telekas ja väga laiad ning lamedad nahkdiivanid mida kadestaks iga teine pornofilm. Kogu see pilt oli nii sürr, et paratamatult tuli meelde Onu Bella legendaarsest laulust sõnad: "10 marga eest üks naine tegi strippi, ja näitas ka igasuguseid seksimise trikke". Ma vean kihla, et need diivanid siin on seda näinud rohkem, kui korra!

Õllede valik oli olemas. Peamist pudelite kujul ja Saku toodang. Saku omab seda kohta igas poosis. Külmkapp oli Saku oma, seintel olid lambid Saku logodega ja isegi "lauarätikud" lillevaaside all olid Saku logodega. Saku Originaal vaadist oli see mida tellisime. Minuga alati juhtub ja nüüd näkkas ka. Sain eelmise vaadi põhja ja uue vaadi esimese valangu. Olin valmis kära tõstma, kuid üllataval kombel maitses polnud tunda mitte midagi teistmoodi. Vot siis! Kusjuures vaadivahetus oli kiirem kui Minardi pit-stop.

Vahepeal oli sisenenud ka too meesisend, kes meid ukse peal juba rõõmsalt tervitas. Paistis, et ta on siin püsikunde. Soravalt küsis ta meilt inglise, soome, vene ja eesti keeles kas ta võib mingi loo jukeboxist peale panna. Üritades välja peilida meie muusikamaitset, alfabeetilises järjekorras ja jättes vahele ABBA, jõudsime esimese valikuna AC/DC juurde. Mis meil sai selle vastu olla? Mingi suvaline 90nendate pop, mis kõlaritest parasjagu tuli, asendus AC/DC'ga, mille saatel too härra oma õhukitarri "oskusi" demonstreeris. Järgmise loo valikut ta meiega ei konsulteerinud, Prodigy Smäkmaipintsak, kuid tantsusamme näitas. Päris Ryan Angelos see polnud. Veel mõned korrad käis ta meie laua juures sõprust sobitamas, aga kuna me erilist kiindumust ülesse ei näidanud, siis otsustas ta veel ühe õlle osta "viimane!", ütles ta baaridaamile resoluutselt, läks peldikusse ja seejärel lahkus võtmata sealt ühtegi sõõmu.

Ka meie Sakud olid otsa saamas ja teised kohad olid valmis meid vastu võtmas. Viimane kiire pilk peldikusse, teaduslikul eesmärgil. Erilise luksusega see ruum ei üllatanud, aga kõik oli puhas ja sünnis.

Loo moraal on see, et kui keegi on mõnest kohast pikki aastaid mööda kõndinud siis ärge kartke ja astuge sisse. Hiljem on mida mäletada.

Õlu: Saku Originaal vaadis 2.20

Peldik: Normaalne

Vaatamisväärsused: Nahkdiivanid

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Tatari tn kant. Tramm nr 3 ja 4, peatus"Kosmos" või "Vabaduse väljak"

Sassi Baar

Peale KiššMišš'i tundsime ennast, kui Euroopasse jõudnud sõjapõgenikud Lähis- Idast, õudused on möödas ja edasine elu on saab olema puhas pidu ja pillerkaar. Ainuke probleem oli selles, et see pidu ja pillerkaar tuli kuskilt ülesse leida. Ähmaselt mäletasin, et siin samas "ümber nurga" peaks olema veel üks keldrikas. Kus see täpselt, aga asub ei suutnud meenutada. Aga kui pea ei võta siis võtavad jalad. Oma minutit kümme käisime ümber nurkade kuni lõpuks paistis eemalt midagi mis võiks otsitavat kohta meenutada. Varikatus, pooleks pekstud vihmaveetoru ja lahtioleku ajad uksel andsid märku, et siin võib olla elu. Sisenesime.

Selleks mis meid ees ootas polnud meist keegi valmis. See oli nagu sisenemine teise dimensiooni. Astudes jahedast Tallinnast kuskile Siberi jahimajakesse. Portaal linna ja taiga vahel. Seinad olid üle löödud heledate palk imitatsioon laudadega. Mida omakorda katsid erinevate loomade nahad. Nurkades ja lae all peitsid ennast lindude ja loomade topised ning kolbad. Loomulikult ei puudunud ka erinevate sõraliste sarved. Kõige trooniks keset tuba üks väga viltune piljardilaud! Tõeliselt imressive!

Vaadiõlled selles kohas puudusid. Seega pidime leppima sinise sildiga pudelites oleva õllelaadse tootega. Ja piljardi zetooniga. Baarimees, kes enamuse ajast veetis kuskil tagatoas telekat vaadates, tuli vähemalt õlle müümiseks sealt välja. Samuti oli ta nii lahke ja näitas meile ette, kuidas me pallid laua seest kätte saame. Pagan, oleks seda teadnud, et piljardilaud on sama sirgjooneline nagu Jüri Ratase jutt, siis poleks vist mängima hakanud. Aga teisest küljes andis see mängule omamoodi ettearvamatust juurde. Pusisime vapralt ühe kepiga palle taguda ka teise mängu ja lõpuks leppisime sõbraliku 2:0 viigiga. Statistiliselt punkt mõlemale.  Parim kingitus mida sõbrale enne jõule teha!

Klientuur antud asutuses oli olematu. Või noh üks tegelane oli. Välimuselt midagi kunagise Peldiku baari stammkunde ja '80nendate Manowari vahepealset. Vaikne tegelane, kes ei tülitanud meid kordagi. Ja igati abivalmis, kui oli vaja peldikut külastada. "Khämelis, võti on khämelis" ütles ta vaikse, kuid kähiseva häälega. Cameli logoga tuhatoosis oligi üks võti mis avas peldiku ukse. Peldik oli kena. Nii kena, et peldikuks seda kutsuda on raske. Kõik läikis nagu prillikivi. Isegi peeglil polnud mitte ühtegi kuivanud vee plekki. Siuke ruum annab silmad ette 99% teistele toitlustusasutustele!

Väljas oli läinud pimedaks ja meil oli vaja edasi liikuda, et ära juua meeletus koguses Põhjala õllesid. Sest nii oli kokku lepitud ja nii pidi juhtuma. Käepide logises, kui me ennast paarist trepiastmest ülesse vinnasime. Tasub tagasi tulla jõudsin veel mõelda enne, kui uks mu taga sulgus.

Õlu: Peamiselt Saku toodang hinnaga 2.50

Peldik: Superluks!

Vaatamisväärsused: Sisekujundus on lihtsalt .... seda peab ise nägema. Kõver piljardilaud.

Kas tasub külastada: Kindlasti
Transport: Tramm nr 2 ja 4- peatus "Sikupilli" või "Majaka". Buss nr 39- peatus "Asunduse"

Baar 36

Baar 36 tervitas meid sildiga, kus oli kujutatud särtsu täis meest tantsimas ja kiri "Eluohtlik, Surmav". Lõime risti ette, palusime Allahilt õnnistust ning hüüdega "Taara Avita!" sisenesime tundmatusse. Tunneli moodi koridor jagunes 70cm pärast kaheks: vasakult poolt paistis valgust, paremalt poolt võis läbi hämaruse aimata paari päevi näinud mänguautomaadi kontuure ja vana kaalu. Valisime vasakpoolse tunneli mis juhatas meid väiksesse ja sugugi mitte hubasesse ruumi. Kasimata põrand, kõrge baarilett, kineskoop teler, pool seina kaetud väikeste peeglitega, kell, kalender ja viisakalt särasilmne seltskond mängimas kaarte, õllekraanid ja külmkapp viinaga. Siin oli kõik eluks vajalik olemas.

Kogu seda kupatust juhatas üsnagi rõõmsameelne baarman, kes rääkis vähemalt pooli euroopa keeli. Seda oli huvitav kuulata, kuidas ta oma lingvistilisi oskusi lahkelt ühes lauses demonstreeris. Lause algas vene keelega, järgmine sõna oli prantsuse või hispaania või itaalia keeles ja võiduka naeratusega pandi kõigele punkt inglise keeles. Kätega õllekraanidele osutades teadis ta täpselt, mis tal sortimendis on. Kogu tema kraam tuleb Lätist! Heites pilgu leti kõrval olevatele tühjadele Kalnapilise vaatidele, kus selgelt kirjas: Tootjamaa: Leedu, tekkis küll korraks kahtlus, kuid peremees kinnitas käsi südamel, et see kõik on vale. Tema teab oma kaupa. Kui nii siis nii. Oli janu ning olles enne kokku puutunud Leedu suurtootja maitse peensustega otsustasime tellida igast kraanist ühe õllelaadse toote. Õlu 5%, Õlu 5.5% ja Õlu Kange 6%. 1,50.- per kann! Varieeruvas hinnas ja värskusastmes võileivad otsustasime vahele jätta. Samuti otsustasime, et külmkappist mis oli täis viina ja ainult viina, me seekord mitte midagi ei telli.

Meie tellimise ajal oli baari sisenenud juba tuttav, vuntside ja prillidega vanahärra Baar Majaka 54'st. Kes kordas oma rituaali viina ja tomati mahlaga. Vot nii toetatakse kohalikke ettevõtteid!

Järgmiseks tuli leida koht kuhu ennast parkida. Kaarte me mängida ei tahtnud, pealegi polnud seal lauas vabu kohti. Üks laud oli prügi/"läbu" all, teine oli eelmisest kliendist jäänud tundmatu joogiga kaetud ja kolmandal polnud toole. Järele jäi seega ainult üks laud, akvaariumi all. Edasine tegevus oli lihtne- juua õlut ja leida akvaariumist ülesse kõige väiksem kala. Esimesega saime edukalt hakkama, kuid teine osutus keerulisemaks, kui esialgu paistis. Iga kord, kui me olime kõige väiksema ülesse leidnud, ilmus kuskilt kivide vahelt välja veel väiksem. Ma ei teadnudki, et kalad võivad koosneda ainult kahest silmast, sabast ja mingist läbipaistvast ollusest mis neid omavahel ühendab.

Baarimees oli vahepeal ühinenud kaarte mängiva laudkonnaga. Mäng ise paistis olevat mingi segu pokkerist, turakast, andmisest ja mustast notsust. Eemalt ei suutnud detaile tuvastada ja lähemalt uurimiseks puudus huvi. Telekast tuli mingi rännumehe saade, milles keegi inglane külastas parasjagu Gruusiat, jõi veini ja ütles tooste. Moderne variant Šuriku seiklustest.

"Mis läheb sisse peab ka välja tulema"- ütleb üks vanasõna. Aeg oli tutvuda trooniruumiga. Kogemus omaette. Põrand oli ühtlaselt kaetud uriini ja mingit tugevamat sorti pesuvahendiga, mida oli lihtsalt põrandale kallatud, ja unustatud laiali nühkimast. Õhk oli keemiast paks ja hingata raske. Pisar tuli silma ja targem oli hinge kinni hoida. Väljusin vaarudes. Nii rõvedasse ruumi iga päev ei satu!

Õlu oli märkamatult otsa saanud ja aeg oli lahkuda. Baarimees üritas küll veel ühte ringi meile maha müüa, aga seekord tulutult. Lihtsalt aeg oli küps külastada järgmist kohta.

Õlu: Kalnapinise toodang Leedust hinnaga 1,5.- kann

Peldik: Jube ruum! Kui võimalik siis ära sisene

Vaatamisväärsused: Peeglitega kaetud sein, akvaarium ja külmkapp täis viina

Kas tasub külastada: Kaheldav
Transport: Peatus "Majaka põik" tramm nr 2 ja 4

Baar Majaka 54

Käisin Raasiku Õlletehase avatud uste päeval. Uksed olid avatud, aga lubatud ekskursiooni tehases ei tehtud. Võimalik, et olin valel ajal vales kohas. Koht oli väike, kuid inimesi oli palju. Äkki mingi rahvavoog mis kuskile suunda liikus oligi ekskursioon? Raasikul on kõik võimalik. Ka see, et koht oli nii igav, et mu planeeritud 1,5h pikkune tutvus selle paigaga sai tehtud 30ne minutiga. Rongisõit oli põnevam.

Ja aina põnevamaks läks. Kuna järgmise ürituseni oli meil nüüd tubli 4h aega siis otsustasime Ülemiste peatuses rongi pealt maha ronida ja vaadata mis meelelahutus asutusi seal kandis avatud on. Kaugele polnud vaja rongijaamast kõndida. Tegelikult oleks saanud ka Edgari trammiga terve peatuse sõita, aga see jääb järgmiseks korraks. Igatahes Majaka tn 54 tervitas meid, maja seina peal, tagasihoidlik silt "Baar Majaka 54". Nagu ütleb Poola vanasõna: "Tehtud, tehtud" ja sees me olimegi. Koht oli varajasest pärastlõunast tingitult kohalikke laskesuusatamise ultraid, mida nurgas olev '90nendatel popp olnud kineskoop teler parajasti ka näitas, täis. Või noh kas just täis, aga 5 nägu oli kindlasti. Baar ise nägi välja igati soliidne. Baarimees, viisakas kuid olematu riigikeele oskusega, oli nõus meile vaadist serveerima Wiru "Palmset" ja "Toolset". Kahjuks sai Toolset ainult 1/3 kannu, sest vaat sai otsa. Saab öelda, et jõime selle koha tilgatumaks! Või noh Toolsest vähemalt. Muideks raha selle kannu eest meilt ei küsitud. Öeldi, et "maja poolt". Suur pluss läks vihikusse kirja!

Õlu oli aus. Päris ausalt pean ütlema, et nii joodavat Toolset jõin ma viimati oma 10a tagasi. Palmse oli ka joodav, aga Wiru'le omased noodid- metalline kõrval mekk ja paekivi kergelt kriidine maitse tulid liiga teravalt välja. Seda on küll üritatud varjata mingi tehisliku karamellise magusainega, aga tulutult. Samuti oli kogu kupatus üle karboniseeritud. Kuid siiski parem ja joodavam, kui viimasel korral ühes teises kõrtsis, kus kaks lonksu oli topelt liiga palju.

Meie siin viibimise ajal moodustas klientuuri: baarman, üks kohalik hallipäine vanamees, kes jõi viina ja sõi 40 sendist võileib-sakuskat peale, 2 vene keelt kõnelevat sõpra, kes ei joonud midagi, aga vaidlesid kõva häälega kumb peab paremini määritud olema, kas püss või suusk. Läbi astus üks suuremat sorti vuntsidega ja korralike prillidega, pensionieelikust mees-härra, kes oli tellinud 100 grammi viina (hind 1.30.-) ja klaasi tomati mahla. Jõudsime järeldusele, et tegelikkuses on see ilma sellerita do it yourself Bloody Mary komplekt. Profesionaalselt jõi ta viina ära ja hammustas tomati mahla peale. Ja läinud ta oligi. Teatepulga võttis üle üks vanem naisterahvas, kes oli endale tellinud kannu Palmset. Ma vannun käsi südamel, et esimese sõõmuga oli 1/3 kannu läinud. Teise sõõmuga oli järgmine 1/3 kadunud. Tegu polnud amatööriga. Peale kahte sõõmu otsustas ta minna suitsuruumi. Selleks tuleb minna läbi ühe väga pimeda toa, pöörata paremale ja leida seina pealt lüliti. Kenasti eraldatud ruum, mis siis et ilma usteta. Tagasi tulles võttis kannust viimase sõõmu ja lahkus. Kõik see võttis aega tal nii minutit kolm.

Kella ja kalendrit vaadates oli ka meil aeg lahkuda. Pool tundi oli möödunud. Alles lahkudes märkasime, et baari riiulitel oli rohkem vanu kaameraid ja mobiiltelefone, kui pudeleid alkoholiga. Ossinovski oleks rahul. Mõte peldik üle kaeda jäi poolikuks, sest uks oli lukus ja võti kuskil baarmani taskus. Aga teine kord ehk?

Õlu: Palmse 3.-, Toolse 2.80.-

Peldik: Ei külastanud

Vaatamisväärsused: Huvitav kollektsioon vanu mobiiltelefone ja fotoaparaate

Kas tasub külastada: Kindlasti
Transport: Peatus "Sikupilli" tramm nr 2 ja 4