Hookah Palace

Kui päris aus olla siis mina oleks sellest kohast sirge molliga mööda kõndinud, kuid saatusekaaslane juhtis tähelepanu roosakas-lilla-punasele sildile, millel oli selgelt väljatoodud sõna "baar". Nojah kuna kokkulepe oli, et külastame baare siis tuli tegu teoks teha. See, aga miks ma sellest kohast oleksin mööda kõndinud on lihtne: maja on halli ja luitunud välimusega. Tekitab sellise tunde: "a millal see kupatus siin kokku lükatakse ja euro asemele ehitatakse?". Õnneks pole seda veel jõutud teha ja meil õnnestus sees ära käia.

Väike kivitrepp ja pööre paremale ja voilaa see me olimegi. Vahele jäi ka paar ust, aga see pole vist nii oluline, sest teatud konditsioonis võib ka ustest otse läbi kõndida. Umbes nagu Vinski seintest. Ja seinad olid need millele mu pilk esimesena kinnitus. Need oli hüpnotiseerivalt tumelillat värvi. Hüpnotiseerivalt seepärast, et need olid koledam kui öö. Tõeliselt rõvedad. Kohe pearuumi sissekäigu kõrval oli järsk trepp alla. Ohutuse mõttes oli sinna umbes niidi jämedune plekkkett ette tõmmatud. Hea seegi. Jõulukaunistused ehtisid aknaid ja laes näitas valgust valgusti, mis imiteeris Swarkovski kristalle. Kirik keset küla, aga oli baarilett. Menüü, ilma hindadeta, oli seina peal. Neoonrohelised tähed, lilla seina taustal, mõjusid kainestavalt. Kainenemise vastu aitab teadupoolest ainult üks asi ja seda me ka ostsime.

Joogid ostetud oli vaja ennast kuskile istuma sättida. Koht koosneb tegelikult kolmest ruumist: esimene ruum ehk lounge oli see kus me parajasti olime. Teine oli vesipiibu ruum ja see oli paksult tossu täis. Kolmas ruumi oli köögi kõrval ja meenutas sisustuselt püstijala restorani. Otsustasime, et jääme esimesse ruumi. Häda selle esimese ruumiga oli see, et ainuke istekoht asus kahe külmkapi vahel, otse teleka all. Aga kuna me polnud eales varem mitte üheski baaris kahe külmkapi vahel õlut joonud siis tuli kogemuse saamiseks seda teha. Tehtud tehtud. Meie peade kohal, seina peal, oli lameekraan telekas, millel osa ekraanist oli nässus. Ilmselt olid osad härrad liiga hoogsalt püsti tõusnud ja pea vastu telekat ära löönud. Ja nii korduvalt. Ja noh eks targem annab alati sellistel puhkudel järele.

Õluks valisime A. Le Coq Premium'i. Ja keegi võttis tee ka. Õlu oli saast, aga välimus ohh sa mu meie! Päris ausalt ma ei teadnud, et ALC Premium suudab kraanist väljuda sellise vahuga. See oli paks, lumivalge, meenutas jäätist või lumepalli suppi. Tükk aega ei raatsinud kohe sõõmugi võtta, sest kartsin seda kunstiteost ära rikkuda. Thumbs up läheb siinkohal baaridaamidele, kes sisuliselt peedist pesumasinale trumli tegid.

Nagu juba kirjeldasin siis atmosfäär siin oli nagu oli. Tagumine ruum oli täis tossu ja see koht kus meie istusime oli täis lõhnu mis tulid läbi avatud luugi mille taga asus köök. Kuigi menüü tundus olevat indiapärane askeldas köögis ringi täitsa valge tegelane. Natuke aega hiljem selgus, et päris nii see vist kogu aeg ei ole, sest mingi moment hakkasid kaks tumedama nahavärviga tegelast mingit manti õuest kööki tassima. Ülejäänud inimesed, kes teistes ruumides viibisid olid igavad ja nendel pikemalt peatuma ei hakka.

Eksperimendi mõttes ja tegelikult ka häda sunnil oli vaja külastada ka peldikut. Ja see siin oli täielik tase. Julmemat urgast on raske ette kujutada. Istuda ei julenud, kurat isegi seista ei julenud. Põrand oli korralikult täis lastud võimalik, et juba suvel, ja koristanud polnud  vahepeal seda keegi. Kõige huvitavam oli aga see, et meeste ja naiste ruumide vahel oli kena gloryhole. Või õigem oleks öelda glorycrack. Keegi keenjus oli kogu kupatuse nii projekteerinud, et vahesein jäi sinna kus asus aken. Ja aknalingid olid aknast loomulikult eemal. Mis omakorda takistas seina ehitamist nii, et see oleks tihke jättes põrandast laeni umbes 15cm laiuse prao. Kuna Anna sattus samal ajal naiste peldikus olema siis leppisime kokku, et selline ehitusstiil on meile tundmatu. Et kõik ikka ametlik oleks siis lõime läbi glorycracki käed.

Kuna muusika, mis telekast tuli (MTV btw) oli jama ja õlu oli otsa saamas ning õhtu oli veel noor siis otsustasime lahkuda. Järgmised kohad ootasid ja meil polnud tol momendil veel aimugi mida nad meie jaoks endas peidavad.

Õlu: A. Le Coq Premium 3.50.-

Peldik: Totaalne peldik

Vaatamisväärsused: Peldik

Kas tasub külastada: Nii ja naa
Transport: 4 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust (kasutage tunnelit)

St. Patrick's (Foorumi keskus)

Päeva lõpuks on alati hea kuskile välja jõuda. Kuna oli jõulude ja uus aasta vaheline aeg ning paljud kohad, mida me planeerisime külastada, olid kinni siis pidime leppima paratamatusega, et St. Patrick's käib kah. St. Patrickud on legendaarsed kohad. Neis juhtunud lood, aga veel legendaarsemad. Ma olen saanud Pärnu mnt. St. Patrickus kolmest joodud Saku Originaalist elu pohmaka, näinud magavat Kanada hiinlast nägu seljankas ja uriinist uppuvat põrandat Vana-Posti omas ja kaklevaid, kraanikaussi ropsivaid ning kukkuvaid, kuid terveks jäänud, tegelasi Suur-Karjas. Ja see on ainult jäämäe tipp. Kaks esimest on oma uksed sulgenud kuid kui jaksu jätkub siis Suur-Karja oma saab ehk oma postituse. Ja vot nüüd seisis Foorumi maja St. Patrick's meie ees nagu väljakutse.

Asutus oli rahvast viisakalt pungil. Hoolimata sellest, et oli kesknädal ja kell mitte kõige varajasem. Aga asukoht on hea. Otsustasime oma kodinatega ennast teisele või kolmandale, oleneb kuidas lugeda, korrusele vinnata. Üks laud akna all oli vaba. See oli hea, sest nii saime nagu perverdid muiste vaadata millega tegelevad inimesed majas mis asub üle tee. Üks habemega mees tegi teed, teises korteris oli tüdrukutel mingi oleng käimas- jõid veini. Elu nagu dokumentaal filmis.

Õllemenüüst vaatas vastu tavaline läbu, Saku vaadis ja muu jama pudelites "et oleks maitseküllust" ikka kamaluga võtta. Aga see oli mitu korda rikkalikum, kui Massimo Trattorias. Me olime taaskord jõudnud "in da right place". Silma hakkas laua peal olev buklett, mis pakkus 2=3. Kolme erinevat sorti Grimbergenit? Ja kuna baaridaam oli just meieni jõudnud siis panime tellimused sisse: igast sordist üks. Kokku 3 erinevat, mitte üheksa õlut sai veel üle toonitatud. Inglise keeles.

Kuna ühtegi huvitavat tegelast, peale ühe ameleva paarikese, kellel oli ka kaks sõpra kaasas, silma ei hakanud siis ootasime kuni õlud meieni toimetatakse. See on kord juba nii seatud, et kui kõik läheks nii nagu tahta siis oleks igav. Nii ka seekord. Me ei saanud oma kolme erinevat õlut. Samuti ei saanud me üheksat õlut. Me saime kolm täiesti identset õlut, Grimbergen Ambree, pooleliitristes pokaalides. Me nägudes peegeldus hirm, sest olime just lõpetanud lugemise enda viimasest kokkupuutest nimetatud margiga. See ei olnud just eriti positiivne. Baaridaamilt selgitust küsides, et me tellisime ju erinevad vastas ta, et see on puhtalt tema viga. Sest ta unustas meile selgitada, et buklett on puhas reklaamitrikk ja neil olevat tegelikkuses ainult ühte sorti Grimbergenit. Kuna ta tegi seda viisakalt siis ei viitsinud ka meie ebaviisakad olla. Oleks võinud ju kogu laadungi tagasi saata? Aga me otsustasime saatusega rinda pista! Üllatus tabas meid peale esimest lonksu. Suurtehase kohta oli see vedelik üllatavalt maitsev. Läks kenasti alla ja kui päris aus olla siis oleks võinud ka juurde tellida. Aga kell oli juba liialt hiline selle jaoks.

Käik peldikusse sai olema Indiana Jones filmi stiilis seiklus. Uks oli lukus. Ukse kõrval, seina peal oli fonoluku moodi asi ja selle kõrval kaks silti, üks inglise keeles ja teine kohalikus, tekstiga. Taipasin kiiresti, et see googletranslate üllitis peab andma mulle vajalikku infot pääsemaks teisele poole ust. Aga värdtõlge Eesti keelde pani kukalt kratsima. Ma ei mäleta enam täpselt millest see tekst koosnes, aga "kolm korda neli kuute" ei ole raisk sama, kui inglise keeles three, four, six. Igatahes võttis selle koodi muukimine mul natukene aega ja lahenduse sain alles originaalteksti lugedes. Sees olles mõtlesin, kui mitu tegelast on ennast selle fonoluku ette täis lasknud. Sest, kui on häda siis viimane asi mida sa teha tahad on mõistatusi lahendada. Ainuke mõistatus mida sa lahendada suudad ja osad vahest ka seda mitte eriti edukalt, on kas sul on jalas püksid millel on lukk või nööbid. Nööbid on saatanast!

See unisex peldik nägi välja nagu peldik. Minu kuudi ukselukk oli tatiga liimitud, põrand täis lastud ja osa rullist oli tõmmatud üle põranda triibuks. Tabasin end mõttelt, aga kuidas naised unisex peldikutesse suhtuvad? Kui sa pead külastama seda meeter korda kaks kambrit, kuhu mõni härra on just oma pohmalaadungi tühjendanud? See võtab tavaliselt ka suurematel meestel pisara silma, aga mis siis õrnadest õiekestest saab? Või äkki on siin seletus sellele miks osad endale nii palju parfüümi peale piserdavad? Peldikutes tulevad head mõtted.

Aga kell oli juba mitu ja aeg tänase päeva sündmustele kriips alla tõmmata sobilik.

Õlu: Grimbergen Ambree 2=3, 7.80.-

Peldik: Peldik

Vaatamisväärsused: Sissepääs peldikusse, inimeste tegemised vastasmajas

Kas tasub külastada: Kui midagi paremat teha pole
Transport: Kõik trammid- peatus "Hobujaama"

Peemot

See on kord juba nii seatud, et kui keegi omandab legendaarsusest veel kõrgema staatuse siis pannakse ta kinni. Vahet pole olgu ta inimene või hoopiski mõni koht. Täpselt nii juhtus ka Leila baariga. Legend oma tegutsemisaastatel, legend ka peale surma. Minu Leila baari külastused olid harvad etteaimamatud, tihti varastel hommikutundidel. Külm seljanka, mis tuuakse lauda nii, et korpulentse teenindajanna sõrm on kenasti supi sees, halvaks läinud õlu, üksteist sõimavad (loe peksvad) jõmmid on vaid üksikud seigad mida ma mäletan. Ja vot selle legendaarse sussi sisse on nüüd pesa teinud Peemot.

Peemot on üks perverdist püromaan kass Bulgakovi "Meister ja Margarita" raamatus. Kunagi oli see vist kohustuslik kirjandus, aga ma ei viitsinud teist lugeda. Hiljem olen sirvinud, kuid jõudnud tõdemusele, et nii deliiriumisse ei suuda ma end kunagi juua, et asjast sotti saada. Peemot pole päris deliiriumisse joomise koht. Üldse on sellele kohale raske mingit definitsiooni anda. Nad pakuvad nii kergemat sööki, napsu, kokteile, veini ja ka õlut ja siidrit. Püsti jala baar?

3 vaati seisid reas- Westons siider, Lindemans Kriek ja A. Le Coq Premium. Nimekirja algus on nagu enam-vähem, aga lõpp läheb käest ära. Kuna Phil viskas mulle kinda, siis olin ma sunnitud Lindemansi jooma. Terve klaasi üksinda. Sain hakkama ja jäin ellu. Lindemans Kriek ei ole mitte kõige halvem õlu maailmas, kuid minu jaoks liiga magus. Aga vaesel ajal käib ka see.

Joogid tellitud seadsime ennast akna alla istuma. Hea asi selle koha puhul on see, et ükskõik kuhu sa ka ei istuks oled sa alati akna all. Niisama tuimalt möödujaid piielda oleks olnud igav seega kaevasin ma kuskil riiuli pealt välja ühe lauamängu. Nimeks Yatzy mille me kohe Natzi'ks ümber ristisime. Iga mäng on tore, kui võidad. Ma võitsin nii ülekaalukalt selle täringuviske orgia, et ilmselt läks kogu selle aasta õnn sinna. 364 punkti, teistel seal 250ne kanti. Kuna meil olid natukene kodukootud reeglid siis maksimaalne skoor jääb sinna 400 juurde. Lotopiletit see aasta osta pole mõtet.

Peale meie ei olnud siin just palju kliente, kuid vähemalt üks jäi silma. Kuldse käekellaga ärimees, kel oli nina läpparis ja rääkis kogu meie siin viibimise aja telefoniga. Õnneks tegi ta seda vaikselt ja teisi häirimata.

Peldik oli puhas, peegli ja lõhnaküünaldega. Mingid dekoratsioonid olid vist ka. Pilt sellest ruumist on ähmane, aga mitte midagi negatiivset ei meenu. Pigem oli mulje positiivne. Äkki ma eksin?

Kuigi tundub nagu me oleksime siin viibinud ainsa viivu siis tänu täringute loopimisele venitasime pool tundi välja. Ilma täringuteta oleks "lõbu" jätkunud ehk kümneks minutiks. Täpselt nii põnev see koht ongi.

Õlu: Vaadis ja pudelis nii mikrosid, kui ka makrosid hinnaga 3- 4.5.-

Peldik: Kena

Vaatamisväärsused: Yatzy

Kas tasub külastada: Mitte eriti
Transport: Tramm nr 2 ja 4, peatus "Paberi"

Baar 36

Baar 36 tervitas meid sildiga, kus oli kujutatud särtsu täis meest tantsimas ja kiri "Eluohtlik, Surmav". Lõime risti ette, palusime Allahilt õnnistust ning hüüdega "Taara Avita!" sisenesime tundmatusse. Tunneli moodi koridor jagunes 70cm pärast kaheks: vasakult poolt paistis valgust, paremalt poolt võis läbi hämaruse aimata paari päevi näinud mänguautomaadi kontuure ja vana kaalu. Valisime vasakpoolse tunneli mis juhatas meid väiksesse ja sugugi mitte hubasesse ruumi. Kasimata põrand, kõrge baarilett, kineskoop teler, pool seina kaetud väikeste peeglitega, kell, kalender ja viisakalt särasilmne seltskond mängimas kaarte, õllekraanid ja külmkapp viinaga. Siin oli kõik eluks vajalik olemas.

Kogu seda kupatust juhatas üsnagi rõõmsameelne baarman, kes rääkis vähemalt pooli euroopa keeli. Seda oli huvitav kuulata, kuidas ta oma lingvistilisi oskusi lahkelt ühes lauses demonstreeris. Lause algas vene keelega, järgmine sõna oli prantsuse või hispaania või itaalia keeles ja võiduka naeratusega pandi kõigele punkt inglise keeles. Kätega õllekraanidele osutades teadis ta täpselt, mis tal sortimendis on. Kogu tema kraam tuleb Lätist! Heites pilgu leti kõrval olevatele tühjadele Kalnapilise vaatidele, kus selgelt kirjas: Tootjamaa: Leedu, tekkis küll korraks kahtlus, kuid peremees kinnitas käsi südamel, et see kõik on vale. Tema teab oma kaupa. Kui nii siis nii. Oli janu ning olles enne kokku puutunud Leedu suurtootja maitse peensustega otsustasime tellida igast kraanist ühe õllelaadse toote. Õlu 5%, Õlu 5.5% ja Õlu Kange 6%. 1,50.- per kann! Varieeruvas hinnas ja värskusastmes võileivad otsustasime vahele jätta. Samuti otsustasime, et külmkappist mis oli täis viina ja ainult viina, me seekord mitte midagi ei telli.

Meie tellimise ajal oli baari sisenenud juba tuttav, vuntside ja prillidega vanahärra Baar Majaka 54'st. Kes kordas oma rituaali viina ja tomati mahlaga. Vot nii toetatakse kohalikke ettevõtteid!

Järgmiseks tuli leida koht kuhu ennast parkida. Kaarte me mängida ei tahtnud, pealegi polnud seal lauas vabu kohti. Üks laud oli prügi/"läbu" all, teine oli eelmisest kliendist jäänud tundmatu joogiga kaetud ja kolmandal polnud toole. Järele jäi seega ainult üks laud, akvaariumi all. Edasine tegevus oli lihtne- juua õlut ja leida akvaariumist ülesse kõige väiksem kala. Esimesega saime edukalt hakkama, kuid teine osutus keerulisemaks, kui esialgu paistis. Iga kord, kui me olime kõige väiksema ülesse leidnud, ilmus kuskilt kivide vahelt välja veel väiksem. Ma ei teadnudki, et kalad võivad koosneda ainult kahest silmast, sabast ja mingist läbipaistvast ollusest mis neid omavahel ühendab.

Baarimees oli vahepeal ühinenud kaarte mängiva laudkonnaga. Mäng ise paistis olevat mingi segu pokkerist, turakast, andmisest ja mustast notsust. Eemalt ei suutnud detaile tuvastada ja lähemalt uurimiseks puudus huvi. Telekast tuli mingi rännumehe saade, milles keegi inglane külastas parasjagu Gruusiat, jõi veini ja ütles tooste. Moderne variant Šuriku seiklustest.

"Mis läheb sisse peab ka välja tulema"- ütleb üks vanasõna. Aeg oli tutvuda trooniruumiga. Kogemus omaette. Põrand oli ühtlaselt kaetud uriini ja mingit tugevamat sorti pesuvahendiga, mida oli lihtsalt põrandale kallatud, ja unustatud laiali nühkimast. Õhk oli keemiast paks ja hingata raske. Pisar tuli silma ja targem oli hinge kinni hoida. Väljusin vaarudes. Nii rõvedasse ruumi iga päev ei satu!

Õlu oli märkamatult otsa saanud ja aeg oli lahkuda. Baarimees üritas küll veel ühte ringi meile maha müüa, aga seekord tulutult. Lihtsalt aeg oli küps külastada järgmist kohta.

Õlu: Kalnapinise toodang Leedust hinnaga 1,5.- kann

Peldik: Jube ruum! Kui võimalik siis ära sisene

Vaatamisväärsused: Peeglitega kaetud sein, akvaarium ja külmkapp täis viina

Kas tasub külastada: Kaheldav
Transport: Peatus "Majaka põik" tramm nr 2 ja 4

Baar Majaka 54

Käisin Raasiku Õlletehase avatud uste päeval. Uksed olid avatud, aga lubatud ekskursiooni tehases ei tehtud. Võimalik, et olin valel ajal vales kohas. Koht oli väike, kuid inimesi oli palju. Äkki mingi rahvavoog mis kuskile suunda liikus oligi ekskursioon? Raasikul on kõik võimalik. Ka see, et koht oli nii igav, et mu planeeritud 1,5h pikkune tutvus selle paigaga sai tehtud 30ne minutiga. Rongisõit oli põnevam.

Ja aina põnevamaks läks. Kuna järgmise ürituseni oli meil nüüd tubli 4h aega siis otsustasime Ülemiste peatuses rongi pealt maha ronida ja vaadata mis meelelahutus asutusi seal kandis avatud on. Kaugele polnud vaja rongijaamast kõndida. Tegelikult oleks saanud ka Edgari trammiga terve peatuse sõita, aga see jääb järgmiseks korraks. Igatahes Majaka tn 54 tervitas meid, maja seina peal, tagasihoidlik silt "Baar Majaka 54". Nagu ütleb Poola vanasõna: "Tehtud, tehtud" ja sees me olimegi. Koht oli varajasest pärastlõunast tingitult kohalikke laskesuusatamise ultraid, mida nurgas olev '90nendatel popp olnud kineskoop teler parajasti ka näitas, täis. Või noh kas just täis, aga 5 nägu oli kindlasti. Baar ise nägi välja igati soliidne. Baarimees, viisakas kuid olematu riigikeele oskusega, oli nõus meile vaadist serveerima Wiru "Palmset" ja "Toolset". Kahjuks sai Toolset ainult 1/3 kannu, sest vaat sai otsa. Saab öelda, et jõime selle koha tilgatumaks! Või noh Toolsest vähemalt. Muideks raha selle kannu eest meilt ei küsitud. Öeldi, et "maja poolt". Suur pluss läks vihikusse kirja!

Õlu oli aus. Päris ausalt pean ütlema, et nii joodavat Toolset jõin ma viimati oma 10a tagasi. Palmse oli ka joodav, aga Wiru'le omased noodid- metalline kõrval mekk ja paekivi kergelt kriidine maitse tulid liiga teravalt välja. Seda on küll üritatud varjata mingi tehisliku karamellise magusainega, aga tulutult. Samuti oli kogu kupatus üle karboniseeritud. Kuid siiski parem ja joodavam, kui viimasel korral ühes teises kõrtsis, kus kaks lonksu oli topelt liiga palju.

Meie siin viibimise ajal moodustas klientuuri: baarman, üks kohalik hallipäine vanamees, kes jõi viina ja sõi 40 sendist võileib-sakuskat peale, 2 vene keelt kõnelevat sõpra, kes ei joonud midagi, aga vaidlesid kõva häälega kumb peab paremini määritud olema, kas püss või suusk. Läbi astus üks suuremat sorti vuntsidega ja korralike prillidega, pensionieelikust mees-härra, kes oli tellinud 100 grammi viina (hind 1.30.-) ja klaasi tomati mahla. Jõudsime järeldusele, et tegelikkuses on see ilma sellerita do it yourself Bloody Mary komplekt. Profesionaalselt jõi ta viina ära ja hammustas tomati mahla peale. Ja läinud ta oligi. Teatepulga võttis üle üks vanem naisterahvas, kes oli endale tellinud kannu Palmset. Ma vannun käsi südamel, et esimese sõõmuga oli 1/3 kannu läinud. Teise sõõmuga oli järgmine 1/3 kadunud. Tegu polnud amatööriga. Peale kahte sõõmu otsustas ta minna suitsuruumi. Selleks tuleb minna läbi ühe väga pimeda toa, pöörata paremale ja leida seina pealt lüliti. Kenasti eraldatud ruum, mis siis et ilma usteta. Tagasi tulles võttis kannust viimase sõõmu ja lahkus. Kõik see võttis aega tal nii minutit kolm.

Kella ja kalendrit vaadates oli ka meil aeg lahkuda. Pool tundi oli möödunud. Alles lahkudes märkasime, et baari riiulitel oli rohkem vanu kaameraid ja mobiiltelefone, kui pudeleid alkoholiga. Ossinovski oleks rahul. Mõte peldik üle kaeda jäi poolikuks, sest uks oli lukus ja võti kuskil baarmani taskus. Aga teine kord ehk?

Õlu: Palmse 3.-, Toolse 2.80.-

Peldik: Ei külastanud

Vaatamisväärsused: Huvitav kollektsioon vanu mobiiltelefone ja fotoaparaate

Kas tasub külastada: Kindlasti
Transport: Peatus "Sikupilli" tramm nr 2 ja 4