Leila Baar

Osad kohad leiavad sind ja teised leiad sina. Leila Baar pole kumbagi. Ta lihtsalt on. Stoiliselt seisnud samas kohas dekaade. Ilmselt elaks üle ka apokalüpsise või Nibiru teise tulemise, kui see kunagi juhtuma peaks. Me nägime suhteliselt apokalüptiliselt räbalad välja, kui me siit mööda kõndima sattusime (umbes maeiteamitmesajandat korda). Aga kuna väljas oli talv koos oma külmakraadidega siis otsustasime ennast natukene soojendada.

Sees oli nii soe, et tõmbas prilliklaasid uduseks, neljasilmsete tavaline probleem talvel. Pilt võis mul ju udune olla, aga ninasõõrmed töötasid laitmatult. Vähem, kui sekundiga olid mu kopsud täitinud tugeva higihaisuga. Oli raske hingata ja näha polnud ka midagi. Tahtmine ots ringi pöörata ja minema kõndida oli suur, kuid vahest peab ennast tagant sundima ja mugavusmullist välja astuma.

Teenindajanna vaatas meid imestunult, kui taevast kukkunuid, kuid siiski naeratades ja heatahtlikult. Ka abiline köögis, ilmselge Down'i sündroomiga, vaatas meid lapseliku uudishimuga. Õllede valik, võrreldes näiteks viinaga, ei olnud suur ja lai. Kuid nad serveerisid vaadist Originaali. Ja kuna see on juba osaks saanud meie seiklustest, et vaadiõlut tuleb juua, siis selle kasuks ka liisk langes.

Baar ei olnud tühi, kuid vabu laudasid oli siiski piisavalt. Istusime lähima laua taha ja tutvusime kohaga lähemalt. Sisuliselt oli tegemist sauna eesruumi ehitatud baariga. Laudadega üle löödud seinad, lauast põrand, kamin, ühes seinas punastest tellistest laotud baarilett, mille ees üks väga närtsinud olekuga taim. Seintel mõned mõttetud maaild ja akende ees semi-slaavi kardinad. Tumepunast värvi. Ja kuna veel oli käimas hilisjõul siis ilmselgelt ei puudunud ka vilkuvad tulekesed. Peamiselt sinise ja punase tooni vahel vilkuvad tuled andsid minu jaoks täpselt sellise effekti nagu oleks akna taga töötavate vilkuritega politseiauto. Väga häiriv.

Tegelikult oli pearuumil ka väikene lisaruum, ukse- ja aknagaavaga, kuid ilma ukse ja aknata. Meenutas natukene nagu vanaaegset trammi, kus pikad puidust istmed jooksid pikki seinaäärt. Igatahes oli sinna ruumi kogunenud mingi seltskond, kes mängisid malet. Ma ei ole päris kindel mille peale nad mängisid või mis reeglid neil täpselt olid, kuid laua peal oli kaks rivi pitse. Ühes ilmselgelt viin ja teises ehk mingi Armeenia konjaki laadne jook. Aegajalt võttis üks mängijatest ja jõi, minu jaoks pealtnäha suvalise pitsi tühjaks. Kõik olid meeldivalt svipsis ja meeleolu ülev, kuid teisi külastajaid nad ei häirinud. Seda kahjuks ei saa öelda järgmise laudkonna kohta. Kolm vana sõpra olid kokku sattunud ja jõid ohjeldamatult viina ja õlut segamini. Ja arved vajasid klaarimist. Nii nad arutasidki kõva häälega ja üpriski argressiivselt, kui palju Igor või Aleksei kellelegi võlgu on ja kuidas oleks kõige parem tegelastele see selgeks teha nii, et nad oma veast ka aru saaksid. Õnneks olid nad end nii känni joonud, et teistele külastajatele nad ohtu ei kujutanud vaid olid lihtsalt häirivad. Kolmanda silmapaistva külalisena istus kõige tagumises lauas üks bõk. Suuremat kasvu, kiilakas, dresside ja nahktagiga. Jõi õlut ja põrnitses kõiki sellise "sjuitsu jon? a pjeksa tjahad?" ilmega. Üpriski hirmuäratav. Kuid kõikide õnneks jäi ta rahulikuks ja keegi molli ei saanud.

Peldik asus neil välisukse lähedal nurga taga. Ja uks oli lukustamata, mis on mõnes mõttes imelik, sest Balti Jaama juures liigub teatavasti igasugust kontingenti. Ja peldikud on head kohad, kus ennast süstida või lihtsalt magama jääda. Või siis võib lihtsalt suvaline tegelane tänavalt sisse hüpata ja seda kasutada. Ühe sarnase intsidendi tunnistajaks olime ka meie. Üsnagi ootamatult sisenes välisuksest, kiire sammu ja narkari välimusega mees ja jooksis peldikusse. Millisekund hiljem oli sealt kuulda valju ja üpriski südantlõhestavat karjatust, mis kõlas umbes "BLJAAAAAAAAA" ja sama kiiresti jooksis ta uuesti välja tagasi. Vaatasime üksteisele otsa ja ei osanud asjast midagi arvata. Kuid pilt sai väga palju selgemaks, kui me ise peldikut külastasime. Üks väike, kuid oluline objekt oli siin ruumis puudu- paberit ei olnud. Ilmselt oli vaesel vennikessel selline häda, et silmadki juba pruunid, kuid nähes, et paberit ei ole pani see ta vanduma. Vot nii võideldakse siin ebasobivate külaliste vastu!

Aga meie oli ennast vahepeal jõudnud üles soendada ja asutasime ennast lahkuma. Õlu kusjuures oli siin taaskord hea. Või noh Saku hea. Ilma vigadeta ja mitte hapu. Ja see loeb palju.

Õlu: Saku Originaal 2.60.-

Peldik: Keskmine

Vaatamisväärsused: Otseselt puuduvad

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Tramm nr 2 ja nr 4, peatus Balti Jaam