Tegelikult poleks me pidanud siia täna sattuma, sest meie arvutuste kohaselt oli see koht enda uksed igaveseks sulgenud. Just selline mulje oli meile jäänud, kui me olime eelneval kolmel korral siit mööda jalutanud ja erinevaid silte ukse peal näinud. Kord olid nad suletud kuni teatud kuupäevani (08.01.17) kord polnud nad lahti teatud päevadel. Aga võta näpust, täna õhtul olid nad avatud. Ja kuna me siin juba olime siis me lihtsalt pidime juhust kasutama ja sisse astuma. Aga enne oli vaja üks street tick ära lahendada. Kuna neil oli väliterassil juba toolid ja lauad valmis pandud kevadet ootama ning väljas oli kõigest -15C siis otsustasime seda teha siin samas. Personal piidles meid läbi klaasakna kahtlustavalt.
Jõudnud oma avaliku korra raske rikkumisega ühele poole sisenesime. Mulle meeldib kuidas kohad, mida ma aastaid olen saastaks pidanud, üllatavad. Tsiteerides ühte head sõbrannat: "See on nii ülilahe!". Ootused ja templid mis kuskil ajusoppidesse on kinnistunud saavad hetkega purustatud. Nii ka seekord. Ma ootasin mingit Soomlaste läbupesa. Aga mulle vaatas vastu väga viisakas, puhas ja omamoodi stiilselt sisustatud asutus.
Tellisime joogid ja imelikul kombel ei valinud me seekord ei Sakut ega A. Le Coq'i (mida neil polnudki) vaid meile hakkas riiulilt silma Shepherd Neame Brilliant Ale. Ilmselt olime me nii vaimustunud sellest, et kõik muu ununes. Raha selle eest ei tahetud üldsegi ülemäära palju (vist 4 euri).
Kujundus oli siin natukene imelik, aga samas üpriski mugav. Seina ääres olevad istmed olid ära jagatud mini-box'ideks, millede kohal kõrgus seinast tulev seina-lae-põrandalamp. See kaardus täpselt laua kohale ja andis parajat mahedat valgust. Sissepääsu kohal oli lameekraan telekas mis näitas mingit muusikakanalit, kus parajasti laulis Cindy Lauper oma aegumatut "Time after Time". Nostalgicus maximus. Kuid nostalgiat oli siin veelgi. Seinte peal oli kaks kappi mille lukustatud klaasuste taha oli vaatamiseks välja pandud sadu ja sadu õlleklaase. Erinevatest riikidest, erinevatelt tootjatelt, erinevatest aegadest. Osad tolmused, teised uued. Eesti omad on minu jaoks lahedad, sest nendega on seotud mälestused. Kõikide nende klaaside hulgast suutsin ma tuvastada midagi sellist mida ma vaid ähmaselt mäletan, et see kunagi eksisteeris. Tumesinise logoga Wiru Toolse klaasi. Tänapäeval, kes üldse Toolse õlut teab, see teab, et logo on tollel roheline. Aga kunagi aegade alguses oli nende logo tumesinine. Siuke random trivia fakt.
Terve selle aja oli siin asutuses, peale meie, ringi siiberdanud kaks tegelast. Üks neist ilmselgelt baaridaam, sest tema serveeris meile joogid. Teise olemusest ei saanud me päris hästi aru. Siiberdas ringi nii leti taga, kui tagaruumides, istus laua taga ja luges ajalehte või näppis telefoni. Nüüd nähes meie vaimustust õlleklaasidest tuli ja tegi juttu. Tuli välja, et tegemist on selle koha (ühe?) omanikuga. Rääkis meile oma hobist koguda õlleklaase ja, et tal on selle kogu kokku saamiseks kulunud aastaid. Igatepidi lahe ja muhe vend. Oleksime temaga kauemaks juttu jäänud rääkima, kuid meile meenus, et meil oli eelnevalt kokku lepitud üks kohtumine kuhu me juba lootusetult hiljaks olime jäänud. Aga parem Hilja, kui mitte kedagi ja nii me siit edasi liikusime.
Õlu: Saku Originaal 2=3 oli 7 euri.
Peldik: Puhas
Vaatamisväärsused: Muljetavaldav õlleklaaside kogu
Kas tasub külastada: Jah
Transport: Vana Kaubamaja peahoone küljes
Transport: Vana Kaubamaja peahoone küljes
No comments:
Post a Comment