28 Feb 2017

Muusika Baar Saun Kohvik

"Elu on ikka seiklus!"- ütleb Sepa Ott rullnokkade kultusfilmis "Tulnukas". Ja ma pean temaga nõustuma. Sest meie plaan "iga roju oma koju" sai ootamatu tagasilöögi. Nimelt läks meil kõht tühjaks ja me otsustasime enne koju minekut kuskil keha kinnitada. Mäkk oli rahvast täis, samamoodi ka natukene eemal olev kasvuhoone Hess. Järgmine peatus oleks olnud Wok-to-Walk, aga ümber nurga astudes tõmbasime käsipidurit ja jäime jõllitama kohta nimega "Muusika Baar Saun Kohvik". Ka sellest asutusest on saadud omajagu mööda kõndida. Nälg oli kui peoga pühitud ja me otsustasime sisse astuda.

Nelja astmeline trepp alla ei osutunud õnneks liiga raskeks katsumuseks. Mõned sammud edasi asuski baarilett, nagu kirik keset küla. Oli teine selline L-tähe kujuline. Ühes küljes klaasist vitriin, kus paistis mingeid koogikesi. See oli vist too kohviku osa? Õllevalik oli niru. Kuna mu mälu polnud enam sama mis õhtu alguses siis mäletan ma ainult ühte kraani, Saku Originaal. Võimalik, et midagi oli veel, aga ma tõesti ei mäleta. Samuti ei mäleta mitmes Orikas see mulle tänasel päeval oli. Kindel oli see, et mitte esimene. Annal oli õllest kopp ees ja tema tellis Iiri kohvi. Rikas tüdruk, sest see lõbu maksis siin seitse euri. Üks kallimaid mida ma Tallinnas kohanud olen.

Kõik toimingud tehtud oli aeg laud valida, maha istuda ja ümbrust silmitseda. Nii kitšis kohas pole ma vist väga pikka aega käinud. See oli omamoodi tase! Üks sein oli paekivist, teine aga kaetud lillelise kuldset värvi tapeediga. Ja kolmas sein oli üldse peeglitest kokku pandud. Seinte peal ilutses väga mitu telekat, mis kõik olid paigutatud raskest puidust pildiraamidesse. Otseloomulikult olid ka need raamid üle kullatud. Seina sisse tehtud löövides ja eenditel põlesid küünlad. Laes rippus raske kroonlühter, millel oli küljes kerget ugri-mugri sepatöö hõngu. Graniit imitatsiooniga ümmargused laminaatlauad ja kel ei vea saab istuda ebamugavates tugitoolides. Kellel aga veab saab lösutada diivanil. Ühe, kahe või kolme sõnaga- kitš mis kitš.

Rahvast ei olnud palju. Üks paarike istus natukene eemal ja mingi tegelane tegi läpakaga tööd. Aeg ajalt tuli uksest sisse mingi kamp või seltskond, uurisid ringi (vist hindu) ja lahkusid. Ainult üks lärmakas kaalikate grupeering jäi üheks tekiila ringiks. Aga peagi tõttasid ka nemad Veenusesse või kes seda teab kuhu.

Orikas oli siin sitt. Vana, hapukas ja natukene läppunud maitsega. Aga võib-olla oli viga hoopis minus, et ma olin seda kraami kurguni täis. Üks oli kindel, rohkem seda kraami mulle täna enam sisse ei läinud! Ma arvan, et kui ma oleksin väga hästi üritanud siis oleks hoopis välja hakanud tulema. Aga selle eksperimendi jätan ma mõneks järgmiseks korraks.

Ainuke asi mida ma peldikust mäletan on, et see oli puhas, kuid asus kuskil X kohas. Aga asi seegi. Nüüd oli küll aeg kodu poole roomata.

Õlu: Saku Originaal 4.-
Peldik: Puhas
Vaatamisväärsused: Kullatud raamide sisse pandud telekad
Kas tasub külastada: Ei
Transport: 1 minuti jalutuskäigu kaugusel Viru väravatest

No comments: