F.U.B.A.R.

Järgmine sihtkoht oli meile teada, kuid nagu tihti juhtub on võimalik punktide A ja B vahele tekitada ka punkt C. Ja nii läks ka seekord. Selle asemel, et valida lühem ja kiirem tee läbi Tatari tänava valisime meie Pärnu mnt. Väga täpselt ei mäletagi miks. Kuid ilmselt oli loogika midagi järgmist: me teame mis kohad Tatari tn on, kuid Pärnu mnt.'le satume harva, vahe on mõned meetrid, äkki leiame midagi. Kui siin ilmas on midagi kindel siis need on poliitikute rumalus ja ootamatult teele sattuvad baarid. Ja nii läkski. Kohe Westmani Äri kõrval paistis helehall valgustabloo millel ilutses kiri "F.U.B.A.R.". Sissepääsuks oli klaasuks ja seest paistis kõik üpriski pime. Westmani Äri ees istusid kaks kodutut, kes hakkasid kähiseval häälel midagi soiguma ja üks noorem kutt tammus ringi ning rääkis telefoniga. Meie jaoks oli koht kinni ja plaanisime kohe edasi liikuda, kuid too noor kutt lõpetas just oma kõne ja ütles, et koht on tegelikult lahti ja õhtul tuleb siin kontsert, et kui me tahame siis võime vabalt sisse astuda. Nii viisakast kutsest ei saa ju keelduda?

Mulle tundus, et ma olin selles kohas juba varem käinud. Mingi kontsert oli, kus mängis suvaline Pärnu bänd noorukese Kristel Aaslaiuga eesotsas. Ainult, et toona nägi see koht väga palju nooblim välja. Praegune sisustus meenutas tavalist metalheadide punkrit, mustad seinad, loendamatute nimedega bändide logod, ühes otsas väike lava teises viltune baarilett. Ainult laval olevad hiigelsuured peeglid tundusid imelikud. Aga savi sellega.

Vaadiõlle valik koosnes täpselt kahest tootest millest üks oli Rock, mis tavaliselt annab mulle väga valusa pohmaka. Tuli tellida teist ja selleks osutus Staropramen. Ja arvake ära mis juhtus? Täpselt see mis paljudes varasemates kohtades- vaat sai tühjaks. Taaskord üks koht tilgatumaks joodud!!!! Ei tegelikult nii ei läinud. Baaridaam, kes ajas juttu mingi oma tuttavaga või oli see hoopis mingi random tüüp, kes üritas talle kätt seeliku alla ajada, ei tea jäi selgusetuks. Igatahes palus baaridaam sellel tegelasel aidata vaati vahetada. Tundus imelik, aga kes oleme meie, et arvustada? See tüüp polnud vist eales mitte ühtegi vaadivahetust teinud. Alguses vaatasime me seda tühikargamist pealt kerge hämminguga, kuid lõpus elasime talle täiel rinnal kaasa. Vaat sai vahetatud ei rohkem ega vähem, kui kümne minutiga, mõni minut siia sinna.

Õlled käes oli aeg endale vaba laud leida. Kuna me olime ainsad kliendid, peale bändimeeste, kes tegid soundcheck'i, siis polnud see keeruline. Olnud kenasti ennast laua taha sisse seadnud toetusin ma korraks küünarnukkidega lauale ja siis hakkas juhtuma. Õnnetust ei juhtunud, sest me refleksid on kiiremad kui suslikul. Aga terve lauaplaat tegi väga imeliku jõnksu põranda poole, rohkem kui tohtinud oleks, mille peale me instinktiivselt oma õlledest kinni krabasime. Probleemi lähemalt uurides selgus, et lauaplaat oli alusraamistiku külge kinnitatud ainult ühe kruviga. Ja nagu kohe selgus polnud seegi eriti korralikult sisse kruvitud, sest näpuga viis sekundit urgitseda ja see kruvi oli mul käes. Kui palju õlut on see laud põrandale ajanud?

Lürpisime õlut, vaatasime ringi ja kuulasime soundcheck'i. Laval oli esimene bänd, kes tinistas karmimat muusikat. Tänapäeva metal bändid on imelikud. Laval oli ainult 1 karvane, teised kõik sellised otse koolipingist tulnud viitele õppivad nohikud. Vanasti oli nohikuid ka, seda kindlasti, kuid nad varjasid ennast pikkade juuste, nahktagi ja neetide alla. Ma tahtsin sellega vist öelda seda, et imago oli kunagi tähtis. Teises bändis polnud seda ühtegi karvast, kuid seevastu oli neil trummar kiilakas. Ja tagus kõikidest teistest pillidest pikka kaarega üle. Nii üle, et kõrvadel hakkas valus. Õlu oli parem, kui need kaks bändi kokku. 

Peldik on neil sama sinine nagu McDonaldsis. Neoon sinine valgus, selleks, et narkarid oma veene üles ei leiaks. Sobilik neile, kuid mul paneb selline asi silmad valutama. Ja silmad kinni häda tehes võib juhtuda, et mitte kõik tilgad ei lähe sinna kuhu vaja. Ma ei ole kindel, kas just nii läks, kuid ma vabandan igaks juhuks takka.

Kolmandat bändi me kuulama ei jäänud, sest õlu sai otsa ja meil oli aeg edasi liikuda. Õue jõudes haarasid meil hõlmast kinni taas need kaks kodutut, kes seal juba varem viibisid. Tahtsid kohvi või tee raha. Või, et me neile emba kumba jooki siitsamast Westmanni Ärist ostaksime. Kuna väljas oli tõesti külm, siis miks ma mitte. Kaks topsi kuuma veega ja suur pakk Liptoni teed sai ostetud ja nendeni toimetatud mille eest nad väga tänulikud olid. Sel ajal, kui me poes olime olid nad sama palve esitanud ka ühele kenale neiule, kes lahkesti oli nõus neid aitama. Kuid nähes, et kõik on juba meie poolt korda aetud ta lihtsalt naeratas meile.

Õlu: Rock ja Staropramen vaadis hinnaga (vist) 3 euri

Peldik: Sinine nagu esmaspäev, kuid korras

Vaatamisväärsused: Metal bändide logod seinal

Kas tasub külastada: Kui elav muusika meeldib siis vist jah
Transport: 5 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust