Karu Baar

Õhtune tuul oli tõesti tugevaks muutunud. Seepärast otsustasime otsida pelgupaika kuskilt varjulisemast kohast. Ja teatavasti pakub vanalinn selliseid võimalusi hulgim. Panime paika ka tingimuse, et sinna võiks olla lihtne ligi pääseda ja, et distants kodu ja asutuse vahel oleks roomatavas kauguses. Ma ei mäleta kuidas kõik täpselt juhtus, aga mingi moment avastasime ennast mööda käänulist kivitreppi allapoole taarumas, Karu Baari tundmatu sügavuse poole.

Sellest kohast olen ma nii palju mööda kõndinud, et ma võiksin vabalt Karu Baari portjeega sinasõber olla. Teate küll seda vanemat härrasmeest, Viru tn alguses, kes vahest suvaliste inimeste poole pöördub ja neid Soome keeles kõnetades Karu Baari kutsub? Vot tollesamaga. Aga kuna mul ei lubata võõraste inimestega niisama juttu rääkida, eriti kui nad veel õlut pakuvad, siis me ei ole isegi mitte teretuttavad. Imelikul kombel polnud teda täna tööl, aga meid see ei seganud. Käinud läbi selle lühikese, kuid järsu languse, alla keldrikorrusele avanes meile pilt mida ma ei oodanud. Üks asi on leida  kuskilt Lasnamäelt ("Sassi pubi") midagi imelikku, aga hoopis teine asi on leida seda Tallinna vanalinnast. Kõik seinad olid palke meenutavate laudadega üle löödud. Baarilett oli nagu väike jahimajake kõige selle keskel. Ja kuna parajasti olid käimas slaavide jõulud-näärid-uus aasta siis tervet ruumi kaunistasid kõikvõimalikud ehted. Osad vilkusid, teised lihtsalt särasid. Ütleme nii, et silmailu jagus igale maitsele.

Baar ei olnud tühi, aga mitte ka täis. Domineerisid paarikesed, kellest üks oli soliidsemas eas meesterahvas ja teine temast noorem naisterahvas. Mehed rääkisid soome keeles ja naisterahvad olid rohkem või vähem krohviga üle löödud. Osadel naistel oli käes lill, tavaliselt punane roos ja mõni mees polnud ennast täiesti känni joonud. Selles suhtes mõjusime meie siin, kui tulnukad. Ei soliidsemat iga, ei soome keelt, ei krohvitud naist ega mitte känni joonud tegelast. Ilmselgelt vale koht meie jaoks, aga ilma õlle joomata me siit ei lahku oli ka selge.

Teenindus oli kiire ja sulaselges vene keeles. Probleemi polnud ja diil sai tehtud. Leidsime ühes nurgas, otse teleka all vaba laua. Nüüd oli aega natukene põhjalikumalt ringi kaeda. Nagu eelnevalt öeldud sai siis koha põhimotiiv oli palkmaja. Teine motiiv oli mingisugune hiiglaslik seinamaal, mis kujutas Tallinna raekoja platsi ja vist üritas mingit lugu rääkida. Me ei saanud sellest loost aru, kuigi üritasime. Aga äkki mingit lugu polegi? Veel jäid kujunduselementidena silma lae alla kinnitatud akordion ja ümber postide tekitatud ultramini püstijala lauad. Need oli tõesti nii pisikesed, et üle kahe klaasi õlut nende peale ei mahu. Või noh äkki pigistab kuidagi kolm klaasi ka ära. Nii ehku peale.

Mehi ja naisi, aga vooris sisse ja välja. Ma olin tõeliselt üllatunud, et rahvavoog siin nii tihe oli. Popp koht. Isegi peldiku järjekorras pidin seisma. See oli õnneks suhteliselt roogitav. Ei midagi üllatavat ega silmapaistvat. Kahju.

Kokkuvõttes võib öelda, et see koht üllatas mind positiivselt. Tõsi kogu väljanägemine on kulunud ja mitte kõige viisakam, kuid siiski piisavalt väärikas, et mõni teine päev siia tagasi tulla.

PS. Pöörakem tähelepanu Karu Baari sissepääsule. Ma võin eksida, kuid samas olen ma üpriski kindel, et selliseid baare, kus sissepääsu kaunistab klaasvitraažaken ja ukse kohal asetseb temaatiline raidreljeef, ei ole meite maal mitte palju.

Õlu: Saku tume ja Paulaner nisuõlu u 3-4.-

Peldik: Puhas

Vaatamisväärsused: Mingit lugu jutustav hiiglaslik seinamaal

Kas tasub külastada: Jah
Transport: 1 minuti jalutuskäigu kaugusel Viru väravatest