Bamba Piljard

Vahest juhtub nii, et on laupäev, päike paistab, tihased lõõritavad ja üldse on igatepidi tore olla. Sellised päevad kohe kutsuvad väikest jalutuskäiku ette võtma. Kuna minuni olid jõudnud kuuldused, et mõnes imelikus kohas võidakse müüa õllesid, mida tavakaubanduses on väga raske kui mitte pea võimatu leida, siis otsustasime asja uurida.

Meie esimene peatus oli Bamba Piljard. Siia asutusse ei ole ma nii aastat seitse sattunud. Ja ma pean tõdema, et nende aastatega on siin väga vähe muutunud. Või noh natukene on muudetud sisekujundust (baarilett asus vanasti vist teises kohas). Aga kõik muu: poolpidused piljardilauad ja üle asutuse leviv fritüüri "parfüüm" olid ikka omal kohal. Isegi põrandavaipa polnud keegi vahepeal ära vahetanud. Seina ilmestas tahvel, kuhu oli joonistatud eripakkumised mis paistsid silma oma halva matemaatikaga. 1+1=3? 0,5+0,5=1,5? Does not compute!

Uudised siin müüdava õlle kohta osutusid õigeteks. Genika "von Parun Red Ale" otse vaadist!? Kui väike blogilugeja ei ole tuttav Genika Õlletehase toodanguga siis on ta õnnesärgis sündinud. Nad toodavad üsnagi kaheldava väärtusega õlut. Nende peamine mure on see, et tihti on maitse räpane ja täis elementaarseid pruulimisvigu. Aga hetkel see meid ei huvitanud. Meid huvitas vaid see, et too konkreetne bränd sattus meie silme alla esimest korda. Ja seda pidime me proovida saama. Kuid niisama kuivalt me seda endale sisse nühkida ei kavatsenud ning kui me juba piljardisaali olime tulnud siis pidime ka paar mängu tegema.

Olles välja valinud laua mille peal palle togima hakata sattus mu pilk pooljuhuslikult telekale. Ja ohsamumeie mis sealt tuli! Telekas ise oli pooleks pekstud või ma ei tea mida sellega oli tehtud, aga terve pilt virvendas koledasti ja 20% ekraanist oli täiesti roheline. Kuid kogu selle soga keskelt oli siiski näha, et Lincoln City juhtis Inglismaa FA karikas Burnley vastu 1 väravaga! Ja mängida oli jäänud vaid loetud minutid. Need kes ei tea, siis nende kahe klubi suuruse vahe on umbes sama suur, kui Obinitsa külameeskond läheks vastamisi näiteks Soome rahvusmeeskonnaga. Ja Obinitsa oli võitmas! Ja võitsid ka! Igatepidi vahva saavutus. Ma olin nii rõõmus, et ma unustasin ära mis õlle ma tellinud olin ja võtsin suure sõõmu. See sõõm tõi mu pilvedest maa peale tagasi väga kiiresti. Kiiremini kui liigub valgus. See mis mul klaasis oli ei olnud õlu vaid puhas jälkus. Ainuke mõte mis mu peast jõudis läbi käia oli, et suure tõenäosusega veedan järgmise päeva potil istudes. Puhas jälkus!

Piljard edenes aga omasoodu. Phil oli hoos ja mina täitsa liimist lahti. Tunni möödudes lõime käed ja leppisime sõbraliku 1-4 viigiga tema kasuks. Kusjuures minu punkt tuli tema veast.

Peldik oli kuskile nurga taha ära peidetud. Kuid kui kord juba ukse üles leiad, siis siiski suhteliselt loogilise koha peal. Pealtnäha kenasti puhas ja igati tore ruum, aga ketsid tahtsid naks ja naks põranda külge kleepuda. Ja kloriini lehk käis tugevalt üle pea. Steriilne värk mis muud.

Lahkusime just õigel ajal, sest sisse sadas seltskond bemarivendasid kuskilt Tallinna piirimailt. Pidulikuks puhuks kenasti hallid dressipüksid jalga aetud ja nokamütsile ekstra kaar sisse triigitud. Oma keskmisest volüümikamad sõbrannad olid nad seekord ka kaasa võtnud. Tõotas tulla üllatuste rohke perepäev.

Õlu: Genika 2.80, 7 erinevat makrokraani lisaks

Peldik: Puhas

Vaatamisväärsused: Piljard

Kas tasub külastada: Peale piljardi mängimise pole siin mitte midagi muud teha (dohh?!)
Transport: Tramm nr 3 ja 4, peatus "Vineeri"

Leila Baar

Osad kohad leiavad sind ja teised leiad sina. Leila Baar pole kumbagi. Ta lihtsalt on. Stoiliselt seisnud samas kohas dekaade. Ilmselt elaks üle ka apokalüpsise või Nibiru teise tulemise, kui see kunagi juhtuma peaks. Me nägime suhteliselt apokalüptiliselt räbalad välja, kui me siit mööda kõndima sattusime (umbes maeiteamitmesajandat korda). Aga kuna väljas oli talv koos oma külmakraadidega siis otsustasime ennast natukene soojendada.

Sees oli nii soe, et tõmbas prilliklaasid uduseks, neljasilmsete tavaline probleem talvel. Pilt võis mul ju udune olla, aga ninasõõrmed töötasid laitmatult. Vähem, kui sekundiga olid mu kopsud täitinud tugeva higihaisuga. Oli raske hingata ja näha polnud ka midagi. Tahtmine ots ringi pöörata ja minema kõndida oli suur, kuid vahest peab ennast tagant sundima ja mugavusmullist välja astuma.

Teenindajanna vaatas meid imestunult, kui taevast kukkunuid, kuid siiski naeratades ja heatahtlikult. Ka abiline köögis, ilmselge Down'i sündroomiga, vaatas meid lapseliku uudishimuga. Õllede valik, võrreldes näiteks viinaga, ei olnud suur ja lai. Kuid nad serveerisid vaadist Originaali. Ja kuna see on juba osaks saanud meie seiklustest, et vaadiõlut tuleb juua, siis selle kasuks ka liisk langes.

Baar ei olnud tühi, kuid vabu laudasid oli siiski piisavalt. Istusime lähima laua taha ja tutvusime kohaga lähemalt. Sisuliselt oli tegemist sauna eesruumi ehitatud baariga. Laudadega üle löödud seinad, lauast põrand, kamin, ühes seinas punastest tellistest laotud baarilett, mille ees üks väga närtsinud olekuga taim. Seintel mõned mõttetud maaild ja akende ees semi-slaavi kardinad. Tumepunast värvi. Ja kuna veel oli käimas hilisjõul siis ilmselgelt ei puudunud ka vilkuvad tulekesed. Peamiselt sinise ja punase tooni vahel vilkuvad tuled andsid minu jaoks täpselt sellise effekti nagu oleks akna taga töötavate vilkuritega politseiauto. Väga häiriv.

Tegelikult oli pearuumil ka väikene lisaruum, ukse- ja aknagaavaga, kuid ilma ukse ja aknata. Meenutas natukene nagu vanaaegset trammi, kus pikad puidust istmed jooksid pikki seinaäärt. Igatahes oli sinna ruumi kogunenud mingi seltskond, kes mängisid malet. Ma ei ole päris kindel mille peale nad mängisid või mis reeglid neil täpselt olid, kuid laua peal oli kaks rivi pitse. Ühes ilmselgelt viin ja teises ehk mingi Armeenia konjaki laadne jook. Aegajalt võttis üks mängijatest ja jõi, minu jaoks pealtnäha suvalise pitsi tühjaks. Kõik olid meeldivalt svipsis ja meeleolu ülev, kuid teisi külastajaid nad ei häirinud. Seda kahjuks ei saa öelda järgmise laudkonna kohta. Kolm vana sõpra olid kokku sattunud ja jõid ohjeldamatult viina ja õlut segamini. Ja arved vajasid klaarimist. Nii nad arutasidki kõva häälega ja üpriski argressiivselt, kui palju Igor või Aleksei kellelegi võlgu on ja kuidas oleks kõige parem tegelastele see selgeks teha nii, et nad oma veast ka aru saaksid. Õnneks olid nad end nii känni joonud, et teistele külastajatele nad ohtu ei kujutanud vaid olid lihtsalt häirivad. Kolmanda silmapaistva külalisena istus kõige tagumises lauas üks bõk. Suuremat kasvu, kiilakas, dresside ja nahktagiga. Jõi õlut ja põrnitses kõiki sellise "sjuitsu jon? a pjeksa tjahad?" ilmega. Üpriski hirmuäratav. Kuid kõikide õnneks jäi ta rahulikuks ja keegi molli ei saanud.

Peldik asus neil välisukse lähedal nurga taga. Ja uks oli lukustamata, mis on mõnes mõttes imelik, sest Balti Jaama juures liigub teatavasti igasugust kontingenti. Ja peldikud on head kohad, kus ennast süstida või lihtsalt magama jääda. Või siis võib lihtsalt suvaline tegelane tänavalt sisse hüpata ja seda kasutada. Ühe sarnase intsidendi tunnistajaks olime ka meie. Üsnagi ootamatult sisenes välisuksest, kiire sammu ja narkari välimusega mees ja jooksis peldikusse. Millisekund hiljem oli sealt kuulda valju ja üpriski südantlõhestavat karjatust, mis kõlas umbes "BLJAAAAAAAAA" ja sama kiiresti jooksis ta uuesti välja tagasi. Vaatasime üksteisele otsa ja ei osanud asjast midagi arvata. Kuid pilt sai väga palju selgemaks, kui me ise peldikut külastasime. Üks väike, kuid oluline objekt oli siin ruumis puudu- paberit ei olnud. Ilmselt oli vaesel vennikessel selline häda, et silmadki juba pruunid, kuid nähes, et paberit ei ole pani see ta vanduma. Vot nii võideldakse siin ebasobivate külaliste vastu!

Aga meie oli ennast vahepeal jõudnud üles soendada ja asutasime ennast lahkuma. Õlu kusjuures oli siin taaskord hea. Või noh Saku hea. Ilma vigadeta ja mitte hapu. Ja see loeb palju.

Õlu: Saku Originaal 2.60.-

Peldik: Keskmine

Vaatamisväärsused: Otseselt puuduvad

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Tramm nr 2 ja nr 4, peatus Balti Jaam

Depeche Mode Baar

Vahest on nii, et sa ei tea kuhu jalad sind kannavad. Eriti tihti juhtub seda siis, kui jalad enam üldse ei kanna ja pea ei mõtle. Siis sa lihtsalt satud kohtadesse. Nii juhtus ka seekord. Aju oli ennast juba ammu välja lülitanud ja jalad tegid mida ise tahtsid. Kuid koduteele jäi veel lugematu hulk asutusi, mille vaateaknad ahvatlesid tarbima tervisele kahjulikke vedelikke. Et nendest emotsioonitult, nagu Spock, mööda kõndida otsustasime enda silmanägemist õige natukene ähmastada. Ja nagu tellitult sattus meie teele Depech Mode Baar (DM).

Mõnest trepiastmest ning paarist käänakust alla ja meie ees avanes suur ruum, kus oli hämar tumesinine valgus. Ruumi teises otsas, tagaseinal, mängis telekas, kus programmiks oli valitud otseloomulikult mingi DM'i kontsertsalvestus. Ruum ise oli täis pikitud madalaid ümmargusi laudasid, mille lauaplaati oli sisse pressitud erinevad ajaleheartiklid. Arvake ära kellest? Õige vastus! Üldse olid kõik mõeldavad ja mõeldamatud kohad DM'i memorobiiliat täis. Ja kõlaritest tuli otseloomulikult DM'i muusikat. Toosama programm mis telekas käis. Et kontsertfiilingut ehedamaks muuta olid ka laes asuvad värvituled tööle pandud. Tekkis tunne nagu oleks sattunud kuskile 80'nendate diskole. Ainult kaalikad olid puudu.

Õnneks serveeriti vaadist anesteetikumi. Täpsemalt oli neil 2 kraani, üks siidri ja teine juba vana tuttava Saku Originaali jaoks. Teadagi kumma me valisime. Ütlen kohe ära, et õlu oli siin sitt. Läppunud, vana ja hapu. Ei läinud kohe mitte üldsegi alla, aga ülesse ka ei tulnud. Kui võimalik siis väldi. Baarmanil ei olnud ka mitte kõige entusiastlikum nägu peas. Ei tea, kas oli lihtsalt väsitav päev või tülpimus samadest lugudest.

Kliente oli, aga ma ei mäleta neid eriti. Või noh ma mäeletan, et mingi moment sadas sisse kamp kante. Inglased vist. Kes olid valjud, kuid oma käitumiselt pigem siiski viisakad. Istusid meie kõrvallauda, aga suuremat vennastumist ei toimunud. Osaliselt nägime meie välja nagu tühjaks pigistatud sidrunid, teisalt mida sa ikka Kappa dressis olevate tegelastega räägid?

Mis puutub peldikusse siis see koht oli siin puhas luksus. Mina suutsin leida koguni kaks erinevas kohas asuvat lõõgastusruumi. Nagu ma alles hiljem teada sain oli üks neist naistele mõeldud. Aga mis sellest? Normaalsed peldikud oli nad mõlemad nii enne mind kui ka peale mind. Rohkem ma sellel teemal ei tahaks peatud. Minge uurige ise.

Ütleme nii, et õhtu oli olnud edukas ja võimalike teele sattuvaid ahvatlusi silmas pidades oli nägemine kenasti hämaraks tarbitud. Viimane klaas kustutab tuled...

Õlu: Saku Originaal oli vist 3.- midagi

Peldik: Normaalne

Vaatamisväärsused: DM'i fännid leiavad siit kindlasti midagi

Kas tasub külastada: Ei
Transport: Asub vanalinnas

Rävala Citypub

Tegelikult poleks me pidanud siia täna sattuma, sest meie arvutuste kohaselt oli see koht enda uksed igaveseks sulgenud. Just selline mulje oli meile jäänud, kui me olime eelneval kolmel korral siit mööda jalutanud ja erinevaid silte ukse peal näinud. Kord olid nad suletud kuni teatud kuupäevani (08.01.17) kord polnud nad lahti teatud päevadel. Aga võta näpust, täna õhtul olid nad avatud. Ja kuna me siin juba olime siis me lihtsalt pidime juhust kasutama ja sisse astuma. Aga enne oli vaja üks street tick ära lahendada. Kuna neil oli väliterassil juba toolid ja lauad valmis pandud kevadet ootama ning väljas oli kõigest -15C siis otsustasime seda teha siin samas. Personal piidles meid läbi klaasakna kahtlustavalt.

Jõudnud oma avaliku korra raske rikkumisega ühele poole sisenesime. Mulle meeldib kuidas kohad, mida ma aastaid olen saastaks pidanud, üllatavad. Tsiteerides ühte head sõbrannat: "See on nii ülilahe!". Ootused ja templid mis kuskil ajusoppidesse on kinnistunud saavad hetkega purustatud. Nii ka seekord. Ma ootasin mingit Soomlaste läbupesa. Aga mulle vaatas vastu väga viisakas, puhas ja omamoodi stiilselt sisustatud asutus.

Tellisime joogid ja imelikul kombel ei valinud me seekord ei Sakut ega A. Le Coq'i (mida neil polnudki) vaid meile hakkas riiulilt silma Shepherd Neame Brilliant Ale. Ilmselt olime me nii vaimustunud sellest, et kõik muu ununes. Raha selle eest ei tahetud üldsegi ülemäära palju (vist 4 euri).

Kujundus oli siin natukene imelik, aga samas üpriski mugav. Seina ääres olevad istmed olid ära jagatud mini-box'ideks, millede kohal kõrgus seinast tulev seina-lae-põrandalamp. See kaardus täpselt laua kohale ja andis parajat mahedat valgust. Sissepääsu kohal oli lameekraan telekas mis näitas mingit muusikakanalit, kus parajasti laulis Cindy Lauper oma aegumatut "Time after Time". Nostalgicus maximus. Kuid nostalgiat oli siin veelgi. Seinte peal oli kaks kappi mille lukustatud klaasuste taha oli vaatamiseks välja pandud sadu ja sadu õlleklaase. Erinevatest riikidest, erinevatelt tootjatelt, erinevatest aegadest. Osad tolmused, teised uued. Eesti omad on minu jaoks lahedad, sest nendega on seotud mälestused. Kõikide nende klaaside hulgast suutsin ma tuvastada midagi sellist mida ma vaid ähmaselt mäletan, et see kunagi eksisteeris. Tumesinise logoga Wiru Toolse klaasi. Tänapäeval, kes üldse Toolse õlut teab, see teab, et logo on tollel roheline. Aga kunagi aegade alguses oli nende logo tumesinine. Siuke random trivia fakt.

Terve selle aja oli siin asutuses, peale meie, ringi siiberdanud kaks tegelast. Üks neist ilmselgelt baaridaam, sest tema serveeris meile joogid. Teise olemusest ei saanud me päris hästi aru. Siiberdas ringi nii leti taga, kui tagaruumides, istus laua taga ja luges ajalehte või näppis telefoni. Nüüd nähes meie vaimustust õlleklaasidest tuli ja tegi juttu. Tuli välja, et tegemist on selle koha (ühe?) omanikuga. Rääkis meile oma hobist koguda õlleklaase ja, et tal on selle kogu kokku saamiseks kulunud aastaid. Igatepidi lahe ja muhe vend. Oleksime temaga kauemaks juttu jäänud rääkima, kuid meile meenus, et meil oli eelnevalt kokku lepitud üks kohtumine kuhu me juba lootusetult hiljaks olime jäänud. Aga parem Hilja, kui mitte kedagi ja nii me siit edasi liikusime.

Õlu: Saku Originaal 2=3 oli 7 euri.

Peldik: Puhas

Vaatamisväärsused: Muljetavaldav õlleklaaside kogu

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Vana Kaubamaja peahoone küljes