Muusika Baar Saun Kohvik

"Elu on ikka seiklus!"- ütleb Sepa Ott rullnokkade kultusfilmis "Tulnukas". Ja ma pean temaga nõustuma. Sest meie plaan "iga roju oma koju" sai ootamatu tagasilöögi. Nimelt läks meil kõht tühjaks ja me otsustasime enne koju minekut kuskil keha kinnitada. Mäkk oli rahvast täis, samamoodi ka natukene eemal olev kasvuhoone Hess. Järgmine peatus oleks olnud Wok-to-Walk, aga ümber nurga astudes tõmbasime käsipidurit ja jäime jõllitama kohta nimega "Muusika Baar Saun Kohvik". Ka sellest asutusest on saadud omajagu mööda kõndida. Nälg oli kui peoga pühitud ja me otsustasime sisse astuda.

Nelja astmeline trepp alla ei osutunud õnneks liiga raskeks katsumuseks. Mõned sammud edasi asuski baarilett, nagu kirik keset küla. Oli teine selline L-tähe kujuline. Ühes küljes klaasist vitriin, kus paistis mingeid koogikesi. See oli vist too kohviku osa? Õllevalik oli niru. Kuna mu mälu polnud enam sama mis õhtu alguses siis mäletan ma ainult ühte kraani, Saku Originaal. Võimalik, et midagi oli veel, aga ma tõesti ei mäleta. Samuti ei mäleta mitmes Orikas see mulle tänasel päeval oli. Kindel oli see, et mitte esimene. Annal oli õllest kopp ees ja tema tellis Iiri kohvi. Rikas tüdruk, sest see lõbu maksis siin seitse euri. Üks kallimaid mida ma Tallinnas kohanud olen.

Kõik toimingud tehtud oli aeg laud valida, maha istuda ja ümbrust silmitseda. Nii kitšis kohas pole ma vist väga pikka aega käinud. See oli omamoodi tase! Üks sein oli paekivist, teine aga kaetud lillelise kuldset värvi tapeediga. Ja kolmas sein oli üldse peeglitest kokku pandud. Seinte peal ilutses väga mitu telekat, mis kõik olid paigutatud raskest puidust pildiraamidesse. Otseloomulikult olid ka need raamid üle kullatud. Seina sisse tehtud löövides ja eenditel põlesid küünlad. Laes rippus raske kroonlühter, millel oli küljes kerget ugri-mugri sepatöö hõngu. Graniit imitatsiooniga ümmargused laminaatlauad ja kel ei vea saab istuda ebamugavates tugitoolides. Kellel aga veab saab lösutada diivanil. Ühe, kahe või kolme sõnaga- kitš mis kitš.

Rahvast ei olnud palju. Üks paarike istus natukene eemal ja mingi tegelane tegi läpakaga tööd. Aeg ajalt tuli uksest sisse mingi kamp või seltskond, uurisid ringi (vist hindu) ja lahkusid. Ainult üks lärmakas kaalikate grupeering jäi üheks tekiila ringiks. Aga peagi tõttasid ka nemad Veenusesse või kes seda teab kuhu.

Orikas oli siin sitt. Vana, hapukas ja natukene läppunud maitsega. Aga võib-olla oli viga hoopis minus, et ma olin seda kraami kurguni täis. Üks oli kindel, rohkem seda kraami mulle täna enam sisse ei läinud! Ma arvan, et kui ma oleksin väga hästi üritanud siis oleks hoopis välja hakanud tulema. Aga selle eksperimendi jätan ma mõneks järgmiseks korraks.

Ainuke asi mida ma peldikust mäletan on, et see oli puhas, kuid asus kuskil X kohas. Aga asi seegi. Nüüd oli küll aeg kodu poole roomata.

Õlu: Saku Originaal 4.-

Peldik: Puhas

Vaatamisväärsused: Kullatud raamide sisse pandud telekad

Kas tasub külastada: Ei
Transport: 1 minuti jalutuskäigu kaugusel Viru väravatest

Karu Baar

Õhtune tuul oli tõesti tugevaks muutunud. Seepärast otsustasime otsida pelgupaika kuskilt varjulisemast kohast. Ja teatavasti pakub vanalinn selliseid võimalusi hulgim. Panime paika ka tingimuse, et sinna võiks olla lihtne ligi pääseda ja, et distants kodu ja asutuse vahel oleks roomatavas kauguses. Ma ei mäleta kuidas kõik täpselt juhtus, aga mingi moment avastasime ennast mööda käänulist kivitreppi allapoole taarumas, Karu Baari tundmatu sügavuse poole.

Sellest kohast olen ma nii palju mööda kõndinud, et ma võiksin vabalt Karu Baari portjeega sinasõber olla. Teate küll seda vanemat härrasmeest, Viru tn alguses, kes vahest suvaliste inimeste poole pöördub ja neid Soome keeles kõnetades Karu Baari kutsub? Vot tollesamaga. Aga kuna mul ei lubata võõraste inimestega niisama juttu rääkida, eriti kui nad veel õlut pakuvad, siis me ei ole isegi mitte teretuttavad. Imelikul kombel polnud teda täna tööl, aga meid see ei seganud. Käinud läbi selle lühikese, kuid järsu languse, alla keldrikorrusele avanes meile pilt mida ma ei oodanud. Üks asi on leida  kuskilt Lasnamäelt ("Sassi pubi") midagi imelikku, aga hoopis teine asi on leida seda Tallinna vanalinnast. Kõik seinad olid palke meenutavate laudadega üle löödud. Baarilett oli nagu väike jahimajake kõige selle keskel. Ja kuna parajasti olid käimas slaavide jõulud-näärid-uus aasta siis tervet ruumi kaunistasid kõikvõimalikud ehted. Osad vilkusid, teised lihtsalt särasid. Ütleme nii, et silmailu jagus igale maitsele.

Baar ei olnud tühi, aga mitte ka täis. Domineerisid paarikesed, kellest üks oli soliidsemas eas meesterahvas ja teine temast noorem naisterahvas. Mehed rääkisid soome keeles ja naisterahvad olid rohkem või vähem krohviga üle löödud. Osadel naistel oli käes lill, tavaliselt punane roos ja mõni mees polnud ennast täiesti känni joonud. Selles suhtes mõjusime meie siin, kui tulnukad. Ei soliidsemat iga, ei soome keelt, ei krohvitud naist ega mitte känni joonud tegelast. Ilmselgelt vale koht meie jaoks, aga ilma õlle joomata me siit ei lahku oli ka selge.

Teenindus oli kiire ja sulaselges vene keeles. Probleemi polnud ja diil sai tehtud. Leidsime ühes nurgas, otse teleka all vaba laua. Nüüd oli aega natukene põhjalikumalt ringi kaeda. Nagu eelnevalt öeldud sai siis koha põhimotiiv oli palkmaja. Teine motiiv oli mingisugune hiiglaslik seinamaal, mis kujutas Tallinna raekoja platsi ja vist üritas mingit lugu rääkida. Me ei saanud sellest loost aru, kuigi üritasime. Aga äkki mingit lugu polegi? Veel jäid kujunduselementidena silma lae alla kinnitatud akordion ja ümber postide tekitatud ultramini püstijala lauad. Need oli tõesti nii pisikesed, et üle kahe klaasi õlut nende peale ei mahu. Või noh äkki pigistab kuidagi kolm klaasi ka ära. Nii ehku peale.

Mehi ja naisi, aga vooris sisse ja välja. Ma olin tõeliselt üllatunud, et rahvavoog siin nii tihe oli. Popp koht. Isegi peldiku järjekorras pidin seisma. See oli õnneks suhteliselt roogitav. Ei midagi üllatavat ega silmapaistvat. Kahju.

Kokkuvõttes võib öelda, et see koht üllatas mind positiivselt. Tõsi kogu väljanägemine on kulunud ja mitte kõige viisakam, kuid siiski piisavalt väärikas, et mõni teine päev siia tagasi tulla.

PS. Pöörakem tähelepanu Karu Baari sissepääsule. Ma võin eksida, kuid samas olen ma üpriski kindel, et selliseid baare, kus sissepääsu kaunistab klaasvitraažaken ja ukse kohal asetseb temaatiline raidreljeef, ei ole meite maal mitte palju.

Õlu: Saku tume ja Paulaner nisuõlu u 3-4.-

Peldik: Puhas

Vaatamisväärsused: Mingit lugu jutustav hiiglaslik seinamaal

Kas tasub külastada: Jah
Transport: 1 minuti jalutuskäigu kaugusel Viru väravatest

Hr. Mauruse Pubi

Meie järgmine sihtmärk ei asunud kaugel. Natukene kõndimist või praeguseks hetkeks tuleb juba öelda, tuigerdamist, ja kohal me olimegi. Asukoht on Mauruse pubil skandaalne, otse kahe kooli vahel! Kui Oss sellest teada saaks siis ilutseks juba järgmisel päeval uksel silt "Suletud". Loodame, et ta sellest ka kunagi teada ei saa, sest koht ise on legendaarne. Ja seda kõige paremas mõttes ja lõbusamas võtmes.

Erinevalt eelmisest kohast oli siin rahvast, kui murdu. Päris tõsiselt tekkis mure, kuhu ennast istuma sättida, sest valida oli ainult kolme vaba laua vahel. Kuna samal ajal valisime endale ka jooke siis osutus ülesanne mitte kõige kiiremini lahendatavaks. Sest nagu me kõik teame, kui mehed on üldse milleski head siis see on multitasking. Kuulata naist näägutamas, kaasa noogutada ja samal ajal õlut juua, meil õnnestub see kõik suurepäraselt. Vaadist saime valida kolme joogi vahel: vana tuttav Orikas, gin long drink ja mingi siider. Valik langes vanale tuttavale Originaalile. Joogid käes tegime kõige lihtsama valiku ever ja istusime kõige lähemal asuva vaba laua taha. Selleks osutus nurgadiivan teleka all. Ahjaa teenindajanna oli igat rõõmsameelne ja särtsu täis. Ütleme nii, et meeldiv vaheldus eelnevate kohtadega võrreldes.

Telekas näitas mingit otseülekannet League of Legend'ist (edaspidi LoL) või DOTA 2'st. Ma ei tee neil vahet. Aga, kes ei tea siis tegu on arvutimängu(de)ga, kus mingid kangelased võitlevad üksteise vastu. Mingid meeskonnad on ka vist, aga see eriti ei päde, sest need kellega sa samas meeskonnas oled on tavaliselt idioodid. Kuna paljud mängijad on 10 aastased vene poisid, siis kaks kõige rohkem kasutatud sõna (ametlik statistika) on cyka ja bljat. Kuuldavasti pidi ka mingi eestlane ühes neist mängudes raha kokku kühveldama. Aga meie oleme vanakooli tegelased ja eelistasime midagi reaalsemat ja inimlikumat teha, kui lihtsalt telekast arvutimängu vahtida. Päästerõngaks osutus vana hea lauamäng nimega "Tsirkus".

Mäletate, et "Peemot"is viskasin ma täringut nagu noor jumal? Ikka kuus ja kuus ja kuus. Nüüd siin oli kõik hoopis vastupidi. Täring ei veerenud kohe üldsegi mitte. Ja kui veeres siis ikka sellise ruudu peale, kus kohast mind mitmeid ridu allapoole kupatati. Kuus korda jõudsin ma 83nda ruudu peale ja kuus korda kupatati mind tagasi ruut 59 peale. See mäng vihkas mind täiega. Loomulikult sain ma selle mängu pähe. Sajaga.

Nagu eespool sai kirjutatud siis pubi oli rahvast täis. Oli mitu seltskonda, kes veetsid lõbusalt aega. Aga kahjuks või õnneks ei paistnud mitte keegi neist millegi erilisega silma. Kõik käitusid viisakalt ja sündsuse piires. Ainult peldikust välja tulles ütles üks tegelane mulle tee peal tere. Ma ei tea, kas see on kohalik komme või ta oli lihtsalt viisakas. Igatahes ütlesin ma talle tere vastu. Peldik muide oli igatepidi tip top ruum.

Kuna tuul puhus üha tugevamalt siis oli aeg purjed heisata ja järgmisesse kohta triivida.

Õlu: Saku Originaal 3= 7.90.-

Peldik: Korras

Vaatamisväärsused: Erinevad lauamängud

Kas tasub külastada: Jah
Transport: 2 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust

Kodused Toidud

Kes veel ei tea, siis üks legendaarsemaid toiduasutusi asub Tallinna Bussijaama kõrval. Otse peasissekäigust vasakul üle tee. Teevad koduseid toite koduste hindadega. On 24h lahti ja nii iga päev. Heakene küll, ausalt öeldes ei ole ma kunagi vaadanud, kas nad ka uus aasta ja jõuluõhtul lahti on, aga ma arvan, et on. Pead igaksjuhuks ei anna.

Seda kohta tutvustas mulle üks vana sõber, oma 20 aastat tagasi, ja sest peale olen ma aeg ajalt siit ikka läbi astunud. Peamiselt selleks, et keha kinnitada või siis võtta üks kiire Double Bock ja vaadata kuidas see elu tegelikult siin riigis käib. Vahel juhtub, et see koht on täiesti tühi, teistel kordadel, aga puupüsti täis. Seekord polnud ei nii ega naa.

Antud lugu juhtus peale "suurepärast" karaoke kontserti Shamrockis. See koht lihtsalt sattus meile sõbraga tee peale. Otsustasime teha ühe kesköise seljanka ja viimase joogi. Reispassiks või nii. Meie sisenemise hetkel oli kliente kolm. Üks leiba sööv ja bocki rüüpav vuntsidega härrasmees. Ja üks noorpaar. Või mis noorpaar? Pigem hilisteismelised. Mõlemal ees ports toidu ja joogiga. Toitu nad puudutanud veel ei olnud, kuid jooke olid nad pealt trimminud. Ilmselt need viimased lonksud olidki need mis kogu selle loo sünnitasid. Kui ilusasti öelda, siis neiu oli üpriski närtsinud olemisega. Poiss üritas teda drunkishis ära rääkida, aga ta ei võtnud vedu. Samas suutis neiu telefoni näppida nii, et päris surnud ta polnud, lihtsalt ükskõikselt purjus. Kuna neiu noormehe verbaalse mörina peale iha üles ei näidanud siis otsustas härra teise taktika valida ja hoopiski enda kehailu visuaalselt presenteerida. Ja kuidas seda ikka kõige paremini teha, kui mitte vabastada oma musklid neid katvatest riietest. Jorh-Adniel Kiire moodi ülakeha paljastatud asus ta pükste kallale ja oleks need ilmselt ka kunagi maha saanud, kui sisse poleks astunud politseipatrull. Neile kes siia tihti ei sattu oleks alalõug imestusest põrandani vajunud. Kuidas politsei nii kiiresti avaliku korra räigele rikkumisele, mida enesepaljastus avalikus kohas kindlasti on, reageeris? Aga minule, kui vanale kalale oli kõik väga selge. Nimelt käivad politseinikud siin väga tihti einestamas. Ja seda tulid nad tegema ka nüüd. Heitsid korraks toimuvale pilgu peale, tegid peas kiired arvutused ja jõudsid järeldusele, et hetkel on kõik veel kontrolli all. Politsei tellis endale süüa ja samal ajal otsustas poolpaljas noormees ennast uuesti riidesse panema hakata. Meie, aga sõime seljankat ja jõime Gin Long Drinki ning jälgisime mängu. Mingi väike vidin mu sees ütles, et sellele etendusel on rohkem, kui üks vaatus.

Teine vaatus saabus siis, kui politseinikud olid oma toidu söömisega jõudnud  nii umbes täpselt poole peale. Just siis tundus noormehele, kes vahepeal oli üritanud oma neiuga ilma erilise eduta suhelda, et nüüd tuleb vahetada vestluspartnerit. Kuna meie ei tundunud talle piisavalt huvitavad ja vanem vuntsidega härra oli juba lahkunud, siis jäid järgi ainult politseinikud. Ohh fun! Tema segasest jutust oli raske aru saada, kuid ta vihjas midagi oma närtsinud kaaslasele. Politsei vastas väga viisakalt, et neil on olukord kontrolli all. Purjus inimene saab, aga asjadest omamoodi aru ja selline vastus teda ilmselgelt ei rahuldanud. Oma pahameelt otsustas ta väljendada korrakaitsjaid sõimates. Igal inimesel on oma taluvuspiir ja nende politseinike oma jooksis kuskil: "Kuradi Eesti Politsei" ja "Tõmmake siit nahhui" vahel. Krapsti püsti, sõimajal käed selja taha ja koos uksest välja. Kõik käis väga kiiresti! Ma ei jõudnud isegi lonksu helesinist jooki võtta. Neiu kusjuures ei liigutanud ripsmeidki. Natukese aja pärast tuli üks politseinik tuppa, võttis nooruki väliriided ja liikus nendega tagasi välja.

Mõne aja möödudes tulid mõlemad korrakaitsjad rahulikult tuppa tagasi ja jätkasid söömist nagu poleks mitte midagi juhtunud. Mul oli supp söödud, kuid jooki veel paar sõõmu järel. Olelesin niisama ja mõtlesin, et huvitav mida nad väljas selle bravuuritariga tegid. Kas andsid nuia? Kas toppisid kuuti? Äkki saatsid lihtsalt koju ära? Vastused mu küsimustele saabusid õige pea, kui uks avanes ja toosama vennike enda nina uuesti sisse vedada üritas. Momentaalselt olid mõlemad korrakaitsjad tagajalgadel ja üks neist küsis jõulisel häälel: "kas sa tõesti ei saanud meie jutust aru?". Poiss oli ennast vahepeal kaineks ehmatanud ja vastas kogeledes ja ülimalt alandliku häälega: "ma unustasin oma mütsi siia". Väljas oli talv ja taevast sadas alla laia lund. Probleem lahendati kiiresti ja vennike lahkus enne, kui ta tuppa jõudis astuda. Võtsin klaasist viimase sõõmu ja lahkusin paar minutit peale viimast vaatust. Vot selline seiklus siis veel päeva lõpuks. Eesti Politsei sai plusspunkte olukorra kiire ja vägivallatu lahendamise eest. Ja too närtsinud lilleke? Ma ei tea mis temast sai, kuid ma olen kindel, et järgmine päev oli tal sitt olla.

Õlu: Erinevad pudeliõlled 2.80.-

Peldik: Võtmega avatav ja paras peldik

Vaatamisväärsused: Teised kliendid

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Kõik mis Tallinna Bussijaama juurde toob

Lost Home

Öeldakse, et kolm on kohtu seadus. Täpselt kolm korda tuli meil käia selle koha ukse taga enne, kui meid siia müstilisse asutusse sisse lasti. Ma ei taha küll mitte kedagi süüdistada, aga tobedamate lahtiolekuaegadega baari pole mina veel varem kohanud. Nimelt on see koht avatud reedel ja laupäeval alates kella kuuest õhtul kuni kedagi ei koti. Sellest ka meie kaks korda tühikargamist enne, kui otsa peale saime. Kuidas me julgeme tulla enne kella kuut ja mitte õigel päeval? Aga iga mees teab ise kuidas ta oma äri ajab. Aga äkki nii ongi parem?

Baar ise oli täiesti tühi (üllatus?). Unine noormees, kes täitis baarimehe ülesandeid, tahtis vist parajasti välja suitsu tegema minna, kui me saabusime. Igati viisakalt oli ta nõus oma ihasid nikotiini järele taltsutama ja enne meid ära teenindama. See võttis meil natukene aega, aga saime hakkama. Õlled tellitud oli aeg ümbrust kaeda ja tegevust otsida.

Sisekujundus on siin tase! Venelased ütlevad selle kohta lihtsalt: "Вот это да!". Keldrikõrts mille paekivist laotud seinad on üle "värvitud" hõbedase spray-värviga, lage mis oli väga madal, kaunistasid palk imitatsioonid, mille küljes rippusid miniatuursed diskopallid. Kohatult kõrge baarilett, selle kohal rippuv seinakell, mis näitas kogu aeg ühte ja sama aega. Teises ruumis rasked kardinad seintel, mõned diivanid ja lauad ja lamedad telekad. Ühesõnaga kogu see kupatus nägi välja nii nagu oleks kambale pimedatele usaldatud kujundaja roll. Aga vähemalt oli kõik enam-vähem puhas ja korras ning see on oluline.

Kohta otsides ja valik oli lai haaras koheselt meie pilku noolemäng. Ohh boy, ohh boy! Selge oli see, et läbi aegade kõige vingem duell pidi just siin ja just täna aset leidma. Tavapärase 501 > 0 asemel otsustasime mängida "Killer"it Oxford Uni. reeglitega. Googeldades leiab Killeri reeglid kergesti ülesse. Kuna baaril oli meile anda ainult 2 noolt siis võttis kõik natukene rohkem aega, kui oleksime tahtnud, kuid lisas kuhjaga lõbu juurde. Mäng oli tempokas, lõbus ja lõppes minu jaoks võidukalt. Kuna õlut veel klaasis oli siis otsustasime teha mõned kiired roundid suvalist loopimist. Näiteks, kes tabab esimesena bullseye'd. See oli lahe, sest me suutsime mõlemad punasele täpile pihta saada rohkem kui korra, aga nool kukkus igal kord mängulauast välja. Kuni momendini mil ma üks hetk suutsin oma täpsuse, kiiruse, osavuse ja jõu kõik ühte viskesse kokku segada ja panin enda paremuse taaskord maksma. Järgmine mäng oli triple 20, mis lõppes täpselt 1 viskega Phili poolt. Puhtast uudishimust mõtlesin ma proovida mitu viset mul kulub. Peale kuuekümnendat üritust läks lugemine sassi ja lõin käega. Seega kolme erineva mängu peale taaskord sõbralik viik, skooriga 2-1, minu kasuks.

Nagu eespool juba mainitud sai siis peale meie ja teenindava personali ei olnud siin mitte ühtegi hinge. Olukord ei olnud vahepeal muutunud. Kuna õlu hakkas lõppema siis oli vaja läbi viia eksperiment ekspeditsioon trooniruumi. Seinal Corona Extra reklaamtahvel, mis läikis nii, et seda võis vabalt peeglina kasutada. Äkki oligi peegliks mõeldud ei oska öelda. Aga muidu tavaline peldik tavaliste featuuridega. Rohkelt Flora fänniklubi "5 sektor" kleepekaid. Ütleme nii, et olen hullemates kohtades viibinud.

Õlu, mis meile serveeriti oli Saku Originaal ja seekord pudelist, sest kraane sellel kohal ei märganud. Aga toode oli aus. Tekib kuri kahtlus, et Saku on seekord ennast ületanud ja suutnud mingisuguse stabiilsuse saavutada. Vähemalt selle ühe tootega.

Aga õhtu oli veel noor ja meil oli aeg edasi liikuda.

Õlu: Vaate ei olnud ainult pudelid

Peldik: Keskmine peldik

Vaatamisväärsused: Noolemäng

Kas tasub külastada: Kui teile sobib olla õigel aja õiges kohas, siis võite ju sisse astuda
Transport: 7 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust

F.U.B.A.R.

Järgmine sihtkoht oli meile teada, kuid nagu tihti juhtub on võimalik punktide A ja B vahele tekitada ka punkt C. Ja nii läks ka seekord. Selle asemel, et valida lühem ja kiirem tee läbi Tatari tänava valisime meie Pärnu mnt. Väga täpselt ei mäletagi miks. Kuid ilmselt oli loogika midagi järgmist: me teame mis kohad Tatari tn on, kuid Pärnu mnt.'le satume harva, vahe on mõned meetrid, äkki leiame midagi. Kui siin ilmas on midagi kindel siis need on poliitikute rumalus ja ootamatult teele sattuvad baarid. Ja nii läkski. Kohe Westmani Äri kõrval paistis helehall valgustabloo millel ilutses kiri "F.U.B.A.R.". Sissepääsuks oli klaasuks ja seest paistis kõik üpriski pime. Westmani Äri ees istusid kaks kodutut, kes hakkasid kähiseval häälel midagi soiguma ja üks noorem kutt tammus ringi ning rääkis telefoniga. Meie jaoks oli koht kinni ja plaanisime kohe edasi liikuda, kuid too noor kutt lõpetas just oma kõne ja ütles, et koht on tegelikult lahti ja õhtul tuleb siin kontsert, et kui me tahame siis võime vabalt sisse astuda. Nii viisakast kutsest ei saa ju keelduda?

Mulle tundus, et ma olin selles kohas juba varem käinud. Mingi kontsert oli, kus mängis suvaline Pärnu bänd noorukese Kristel Aaslaiuga eesotsas. Ainult, et toona nägi see koht väga palju nooblim välja. Praegune sisustus meenutas tavalist metalheadide punkrit, mustad seinad, loendamatute nimedega bändide logod, ühes otsas väike lava teises viltune baarilett. Ainult laval olevad hiigelsuured peeglid tundusid imelikud. Aga savi sellega.

Vaadiõlle valik koosnes täpselt kahest tootest millest üks oli Rock, mis tavaliselt annab mulle väga valusa pohmaka. Tuli tellida teist ja selleks osutus Staropramen. Ja arvake ära mis juhtus? Täpselt see mis paljudes varasemates kohtades- vaat sai tühjaks. Taaskord üks koht tilgatumaks joodud!!!! Ei tegelikult nii ei läinud. Baaridaam, kes ajas juttu mingi oma tuttavaga või oli see hoopis mingi random tüüp, kes üritas talle kätt seeliku alla ajada, ei tea jäi selgusetuks. Igatahes palus baaridaam sellel tegelasel aidata vaati vahetada. Tundus imelik, aga kes oleme meie, et arvustada? See tüüp polnud vist eales mitte ühtegi vaadivahetust teinud. Alguses vaatasime me seda tühikargamist pealt kerge hämminguga, kuid lõpus elasime talle täiel rinnal kaasa. Vaat sai vahetatud ei rohkem ega vähem, kui kümne minutiga, mõni minut siia sinna.

Õlled käes oli aeg endale vaba laud leida. Kuna me olime ainsad kliendid, peale bändimeeste, kes tegid soundcheck'i, siis polnud see keeruline. Olnud kenasti ennast laua taha sisse seadnud toetusin ma korraks küünarnukkidega lauale ja siis hakkas juhtuma. Õnnetust ei juhtunud, sest me refleksid on kiiremad kui suslikul. Aga terve lauaplaat tegi väga imeliku jõnksu põranda poole, rohkem kui tohtinud oleks, mille peale me instinktiivselt oma õlledest kinni krabasime. Probleemi lähemalt uurides selgus, et lauaplaat oli alusraamistiku külge kinnitatud ainult ühe kruviga. Ja nagu kohe selgus polnud seegi eriti korralikult sisse kruvitud, sest näpuga viis sekundit urgitseda ja see kruvi oli mul käes. Kui palju õlut on see laud põrandale ajanud?

Lürpisime õlut, vaatasime ringi ja kuulasime soundcheck'i. Laval oli esimene bänd, kes tinistas karmimat muusikat. Tänapäeva metal bändid on imelikud. Laval oli ainult 1 karvane, teised kõik sellised otse koolipingist tulnud viitele õppivad nohikud. Vanasti oli nohikuid ka, seda kindlasti, kuid nad varjasid ennast pikkade juuste, nahktagi ja neetide alla. Ma tahtsin sellega vist öelda seda, et imago oli kunagi tähtis. Teises bändis polnud seda ühtegi karvast, kuid seevastu oli neil trummar kiilakas. Ja tagus kõikidest teistest pillidest pikka kaarega üle. Nii üle, et kõrvadel hakkas valus. Õlu oli parem, kui need kaks bändi kokku. 

Peldik on neil sama sinine nagu McDonaldsis. Neoon sinine valgus, selleks, et narkarid oma veene üles ei leiaks. Sobilik neile, kuid mul paneb selline asi silmad valutama. Ja silmad kinni häda tehes võib juhtuda, et mitte kõik tilgad ei lähe sinna kuhu vaja. Ma ei ole kindel, kas just nii läks, kuid ma vabandan igaks juhuks takka.

Kolmandat bändi me kuulama ei jäänud, sest õlu sai otsa ja meil oli aeg edasi liikuda. Õue jõudes haarasid meil hõlmast kinni taas need kaks kodutut, kes seal juba varem viibisid. Tahtsid kohvi või tee raha. Või, et me neile emba kumba jooki siitsamast Westmanni Ärist ostaksime. Kuna väljas oli tõesti külm, siis miks ma mitte. Kaks topsi kuuma veega ja suur pakk Liptoni teed sai ostetud ja nendeni toimetatud mille eest nad väga tänulikud olid. Sel ajal, kui me poes olime olid nad sama palve esitanud ka ühele kenale neiule, kes lahkesti oli nõus neid aitama. Kuid nähes, et kõik on juba meie poolt korda aetud ta lihtsalt naeratas meile.

Õlu: Rock ja Staropramen vaadis hinnaga (vist) 3 euri

Peldik: Sinine nagu esmaspäev, kuid korras

Vaatamisväärsused: Metal bändide logod seinal

Kas tasub külastada: Kui elav muusika meeldib siis vist jah
Transport: 5 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust

Hookah Palace

Kui päris aus olla siis mina oleks sellest kohast sirge molliga mööda kõndinud, kuid saatusekaaslane juhtis tähelepanu roosakas-lilla-punasele sildile, millel oli selgelt väljatoodud sõna "baar". Nojah kuna kokkulepe oli, et külastame baare siis tuli tegu teoks teha. See, aga miks ma sellest kohast oleksin mööda kõndinud on lihtne: maja on halli ja luitunud välimusega. Tekitab sellise tunde: "a millal see kupatus siin kokku lükatakse ja euro asemele ehitatakse?". Õnneks pole seda veel jõutud teha ja meil õnnestus sees ära käia.

Väike kivitrepp ja pööre paremale ja voilaa see me olimegi. Vahele jäi ka paar ust, aga see pole vist nii oluline, sest teatud konditsioonis võib ka ustest otse läbi kõndida. Umbes nagu Vinski seintest. Ja seinad olid need millele mu pilk esimesena kinnitus. Need oli hüpnotiseerivalt tumelillat värvi. Hüpnotiseerivalt seepärast, et need olid koledam kui öö. Tõeliselt rõvedad. Kohe pearuumi sissekäigu kõrval oli järsk trepp alla. Ohutuse mõttes oli sinna umbes niidi jämedune plekkkett ette tõmmatud. Hea seegi. Jõulukaunistused ehtisid aknaid ja laes näitas valgust valgusti, mis imiteeris Swarkovski kristalle. Kirik keset küla, aga oli baarilett. Menüü, ilma hindadeta, oli seina peal. Neoonrohelised tähed, lilla seina taustal, mõjusid kainestavalt. Kainenemise vastu aitab teadupoolest ainult üks asi ja seda me ka ostsime.

Joogid ostetud oli vaja ennast kuskile istuma sättida. Koht koosneb tegelikult kolmest ruumist: esimene ruum ehk lounge oli see kus me parajasti olime. Teine oli vesipiibu ruum ja see oli paksult tossu täis. Kolmas ruumi oli köögi kõrval ja meenutas sisustuselt püstijala restorani. Otsustasime, et jääme esimesse ruumi. Häda selle esimese ruumiga oli see, et ainuke istekoht asus kahe külmkapi vahel, otse teleka all. Aga kuna me polnud eales varem mitte üheski baaris kahe külmkapi vahel õlut joonud siis tuli kogemuse saamiseks seda teha. Tehtud tehtud. Meie peade kohal, seina peal, oli lameekraan telekas, millel osa ekraanist oli nässus. Ilmselt olid osad härrad liiga hoogsalt püsti tõusnud ja pea vastu telekat ära löönud. Ja nii korduvalt. Ja noh eks targem annab alati sellistel puhkudel järele.

Õluks valisime A. Le Coq Premium'i. Ja keegi võttis tee ka. Õlu oli saast, aga välimus ohh sa mu meie! Päris ausalt ma ei teadnud, et ALC Premium suudab kraanist väljuda sellise vahuga. See oli paks, lumivalge, meenutas jäätist või lumepalli suppi. Tükk aega ei raatsinud kohe sõõmugi võtta, sest kartsin seda kunstiteost ära rikkuda. Thumbs up läheb siinkohal baaridaamidele, kes sisuliselt peedist pesumasinale trumli tegid.

Nagu juba kirjeldasin siis atmosfäär siin oli nagu oli. Tagumine ruum oli täis tossu ja see koht kus meie istusime oli täis lõhnu mis tulid läbi avatud luugi mille taga asus köök. Kuigi menüü tundus olevat indiapärane askeldas köögis ringi täitsa valge tegelane. Natuke aega hiljem selgus, et päris nii see vist kogu aeg ei ole, sest mingi moment hakkasid kaks tumedama nahavärviga tegelast mingit manti õuest kööki tassima. Ülejäänud inimesed, kes teistes ruumides viibisid olid igavad ja nendel pikemalt peatuma ei hakka.

Eksperimendi mõttes ja tegelikult ka häda sunnil oli vaja külastada ka peldikut. Ja see siin oli täielik tase. Julmemat urgast on raske ette kujutada. Istuda ei julenud, kurat isegi seista ei julenud. Põrand oli korralikult täis lastud võimalik, et juba suvel, ja koristanud polnud  vahepeal seda keegi. Kõige huvitavam oli aga see, et meeste ja naiste ruumide vahel oli kena gloryhole. Või õigem oleks öelda glorycrack. Keegi keenjus oli kogu kupatuse nii projekteerinud, et vahesein jäi sinna kus asus aken. Ja aknalingid olid aknast loomulikult eemal. Mis omakorda takistas seina ehitamist nii, et see oleks tihke jättes põrandast laeni umbes 15cm laiuse prao. Kuna Anna sattus samal ajal naiste peldikus olema siis leppisime kokku, et selline ehitusstiil on meile tundmatu. Et kõik ikka ametlik oleks siis lõime läbi glorycracki käed.

Kuna muusika, mis telekast tuli (MTV btw) oli jama ja õlu oli otsa saamas ning õhtu oli veel noor siis otsustasime lahkuda. Järgmised kohad ootasid ja meil polnud tol momendil veel aimugi mida nad meie jaoks endas peidavad.

Õlu: A. Le Coq Premium 3.50.-

Peldik: Totaalne peldik

Vaatamisväärsused: Peldik

Kas tasub külastada: Nii ja naa
Transport: 4 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust (kasutage tunnelit)