4 Jan 2017

Sassi Baar

Peale KiššMišš'i tundsime ennast, kui Euroopasse jõudnud sõjapõgenikud Lähis- Idast, õudused on möödas ja edasine elu on saab olema puhas pidu ja pillerkaar. Ainuke probleem oli selles, et see pidu ja pillerkaar tuli kuskilt ülesse leida. Ähmaselt mäletasin, et siin samas "ümber nurga" peaks olema veel üks keldrikas. Kus see täpselt, aga asub ei suutnud meenutada. Aga kui pea ei võta siis võtavad jalad. Oma minutit kümme käisime ümber nurkade kuni lõpuks paistis eemalt midagi mis võiks otsitavat kohta meenutada. Varikatus, pooleks pekstud vihmaveetoru ja lahtioleku ajad uksel andsid märku, et siin võib olla elu. Sisenesime.

Selleks mis meid ees ootas polnud meist keegi valmis. See oli nagu sisenemine teise dimensiooni. Astudes jahedast Tallinnast kuskile Siberi jahimajakesse. Portaal linna ja taiga vahel. Seinad olid üle löödud heledate palk imitatsioon laudadega. Mida omakorda katsid erinevate loomade nahad. Nurkades ja lae all peitsid ennast lindude ja loomade topised ning kolbad. Loomulikult ei puudunud ka erinevate sõraliste sarved. Kõige trooniks keset tuba üks väga viltune piljardilaud! Tõeliselt imressive!

Vaadiõlled selles kohas puudusid. Seega pidime leppima sinise sildiga pudelites oleva õllelaadse tootega. Ja piljardi zetooniga. Baarimees, kes enamuse ajast veetis kuskil tagatoas telekat vaadates, tuli vähemalt õlle müümiseks sealt välja. Samuti oli ta nii lahke ja näitas meile ette, kuidas me pallid laua seest kätte saame. Pagan, oleks seda teadnud, et piljardilaud on sama sirgjooneline nagu Jüri Ratase jutt, siis poleks vist mängima hakanud. Aga teisest küljes andis see mängule omamoodi ettearvamatust juurde. Pusisime vapralt ühe kepiga palle taguda ka teise mängu ja lõpuks leppisime sõbraliku 2:0 viigiga. Statistiliselt punkt mõlemale.  Parim kingitus mida sõbrale enne jõule teha!

Klientuur antud asutuses oli olematu. Või noh üks tegelane oli. Välimuselt midagi kunagise Peldiku baari stammkunde ja '80nendate Manowari vahepealset. Vaikne tegelane, kes ei tülitanud meid kordagi. Ja igati abivalmis, kui oli vaja peldikut külastada. "Khämelis, võti on khämelis" ütles ta vaikse, kuid kähiseva häälega. Cameli logoga tuhatoosis oligi üks võti mis avas peldiku ukse. Peldik oli kena. Nii kena, et peldikuks seda kutsuda on raske. Kõik läikis nagu prillikivi. Isegi peeglil polnud mitte ühtegi kuivanud vee plekki. Siuke ruum annab silmad ette 99% teistele toitlustusasutustele!

Väljas oli läinud pimedaks ja meil oli vaja edasi liikuda, et ära juua meeletus koguses Põhjala õllesid. Sest nii oli kokku lepitud ja nii pidi juhtuma. Käepide logises, kui me ennast paarist trepiastmest ülesse vinnasime. Tasub tagasi tulla jõudsin veel mõelda enne, kui uks mu taga sulgus.

Õlu: Peamiselt Saku toodang hinnaga 2.50
Peldik: Superluks!
Vaatamisväärsused: Sisekujundus on lihtsalt .... seda peab ise nägema. Kõver piljardilaud.
Kas tasub külastada: Kindlasti
Transport: Tramm nr 2 ja 4- peatus "Sikupilli" või "Majaka". Buss nr 39- peatus "Asunduse"

No comments: