Baieri Kelder

Uus päev tõi uued mõtted. Kuna eelnev nädalavahetus oli olnud vana aasta ära saatmine ja tahe uute õllede hindamisega juba peale hakata nulli lähedane siis otsustasime vaadata üle mõned alternatiivsed joogikohad. Kuna Koplis on trammitee üles kistud ja õues liiga külm, et kuskile kaugele kondama minna langes valik kesklinna peale. Olime valmis, et mõned asutused on suletud, aga sellist nurjumiste rida ei osanud me ette näha. Pikk lugu lühidalt, Baieri Kelder oli ei rohkem ega vähem, kui alles kaheksas asutus mille uksel puudus silt "Suletud" ja uks ei olnud lukus.

Sees oli soe! Kaminas praksusid puud ja kõlaritest tuli '90date Inglise poppi. Teenindajaid oli üks ja kliente mitu. Kuna koht tundus noobel siis tekkis väike arusaamatus, kas joogid saab tellida lauast või peab ronima leti äärde. Olukord lahenes kiiresti, sest teenindajanna hakkas menüüsid kätte lappama. Saime vihjest aru ja valisime laua.

Teenindus oli keskmise kiirusega. Võttis natukene aega enne, kui menüüd meieni jõudsid. Ja, kui nad jõudsid siis ohhmaigaadwtf moment rabas meid tõsiselt. Asi polnud mitte menüüdes vaid teenindajannas. Ma ei ole kohanud mitte ühtegi naisterahvast nii jämeda häälega. Nagu tõsiselt. Ma ei suudaks selliseid noote välja võtta ka oma kõige tumedamal pohmapäeval. Võib-olla on tal miski haigus, ei tea, aga jahmatama pani iga kord, kui ta laua äärde tuli ja mingi lause ütles. Õlu tellitud oli aega ümbrust kaeda.

Sisustus meenutas klassikalist vanalinna keldrikat. Paekivi seinad, kaared siin ja seal, kamin, eemal kõrge baarilett kus võis näha õllekraanide valikut. Kamina kohale, korstnale, oli projekteeritud kell. See näitas täpselt sama aega mis mu telefon. Ühe seina ääres altari moodi vitriin, kus peal kõiksugu õlleraamatud. Peamiselt Eesti keeles. Plusspunkte sadas.

Külalisi oli mitmeid. Kõiksepealt üks noorpaar, kellest ma ei saanud päris täpselt aru mida nad siia tegema on tulnud. Nad oli tellinud endale kahe peale ühe suure (1L) kannu õlut ja tegid sellest pilte. Nii iga sõõmu kohta 3 pilti. Väga veider. Teine paar oli sugarmommy oma noore armukesega. Nende tegevus oli visuaalselt arusaadavam, aga ka rohkem perversne. Ja kolmas paar või õigem oleks öelda vanapaar, oli lihtsalt väljas, et oma ellu natukene särtsu juurde tuua. Pudel veini ja suured praed, nad võtsid kõike mida sellel kohal pakkuda oli. Lahkudes patsutas vanapapi mulle veel õlale ja soovis naeratades meil kõigile hüva õhtu jätku. Olime sama lahked vastu ja pöörasime tähelepanu sellele, et ta unustas ühe oma kinda ja kaasa pakitud toidu laua peale maha. Ta oli tänulik.

Õlu, Paulaner Dunkel, oli hea. Mõnusalt värske, in prime condition, nagu ütleks mõni. Ei mäletagi millal seda isendit viimati vaadist juua sai. Kuna vahepeal sai uuesti menüüd vaadatud siis hakkas meile silma üks huvitav isend- "Põhjala Tume". Teaduse huvides ja põnevuse tekitamiseks jätsime selle järgmiseks korraks.

Peldikut ma peldikuks kutsuda ei julge, sest nii puhtas peldikus pole ma vist mitte kunagi varem käinud. Ma võin kihla vedada, et selle põranda pealt toitu süües on võimalus mingi kõhuhäda endale hankida väiksem, kui mõnes teises toidukohas laua taga istudes. Respect koristajale!

Õlu: Valik erinevaid. 2=3 Paulaner Dunkel maksis 7.80

Peldik: Kuninglik ruum!

Vaatamisväärsused: Otseselt puuduvad

Kas tasub külastada: Jah
Transport: 5 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust (kasutage tunnelit)