Peemot

See on kord juba nii seatud, et kui keegi omandab legendaarsusest veel kõrgema staatuse siis pannakse ta kinni. Vahet pole olgu ta inimene või hoopiski mõni koht. Täpselt nii juhtus ka Leila baariga. Legend oma tegutsemisaastatel, legend ka peale surma. Minu Leila baari külastused olid harvad etteaimamatud, tihti varastel hommikutundidel. Külm seljanka, mis tuuakse lauda nii, et korpulentse teenindajanna sõrm on kenasti supi sees, halvaks läinud õlu, üksteist sõimavad (loe peksvad) jõmmid on vaid üksikud seigad mida ma mäletan. Ja vot selle legendaarse sussi sisse on nüüd pesa teinud Peemot.

Peemot on üks perverdist püromaan kass Bulgakovi "Meister ja Margarita" raamatus. Kunagi oli see vist kohustuslik kirjandus, aga ma ei viitsinud teist lugeda. Hiljem olen sirvinud, kuid jõudnud tõdemusele, et nii deliiriumisse ei suuda ma end kunagi juua, et asjast sotti saada. Peemot pole päris deliiriumisse joomise koht. Üldse on sellele kohale raske mingit definitsiooni anda. Nad pakuvad nii kergemat sööki, napsu, kokteile, veini ja ka õlut ja siidrit. Püsti jala baar?

3 vaati seisid reas- Westons siider, Lindemans Kriek ja A. Le Coq Premium. Nimekirja algus on nagu enam-vähem, aga lõpp läheb käest ära. Kuna Phil viskas mulle kinda, siis olin ma sunnitud Lindemansi jooma. Terve klaasi üksinda. Sain hakkama ja jäin ellu. Lindemans Kriek ei ole mitte kõige halvem õlu maailmas, kuid minu jaoks liiga magus. Aga vaesel ajal käib ka see.

Joogid tellitud seadsime ennast akna alla istuma. Hea asi selle koha puhul on see, et ükskõik kuhu sa ka ei istuks oled sa alati akna all. Niisama tuimalt möödujaid piielda oleks olnud igav seega kaevasin ma kuskil riiuli pealt välja ühe lauamängu. Nimeks Yatzy mille me kohe Natzi'ks ümber ristisime. Iga mäng on tore, kui võidad. Ma võitsin nii ülekaalukalt selle täringuviske orgia, et ilmselt läks kogu selle aasta õnn sinna. 364 punkti, teistel seal 250ne kanti. Kuna meil olid natukene kodukootud reeglid siis maksimaalne skoor jääb sinna 400 juurde. Lotopiletit see aasta osta pole mõtet.

Peale meie ei olnud siin just palju kliente, kuid vähemalt üks jäi silma. Kuldse käekellaga ärimees, kel oli nina läpparis ja rääkis kogu meie siin viibimise aja telefoniga. Õnneks tegi ta seda vaikselt ja teisi häirimata.

Peldik oli puhas, peegli ja lõhnaküünaldega. Mingid dekoratsioonid olid vist ka. Pilt sellest ruumist on ähmane, aga mitte midagi negatiivset ei meenu. Pigem oli mulje positiivne. Äkki ma eksin?

Kuigi tundub nagu me oleksime siin viibinud ainsa viivu siis tänu täringute loopimisele venitasime pool tundi välja. Ilma täringuteta oleks "lõbu" jätkunud ehk kümneks minutiks. Täpselt nii põnev see koht ongi.

Õlu: Vaadis ja pudelis nii mikrosid, kui ka makrosid hinnaga 3- 4.5.-

Peldik: Kena

Vaatamisväärsused: Yatzy

Kas tasub külastada: Mitte eriti
Transport: Tramm nr 2 ja 4, peatus "Paberi"