Trattoria Massimo

Peale edutuid katseid leida mõni avatud baar Lauteri tänaval jõudsime me lõpuks Maakri tänavale. Wellington on juba aastaid kinni ja kunagine odav söökla Minni-Manni veel kauem. Nende mõlema legendaarse koha raske ülesande on üle võtnud mõned aastad tegutsenud Trattoria Massimo. Söökla see koht ei ole ja jalgpallipubi ammugi mitte. Ennast reklaamivad nad kui restoran. Igatahes seisis katsumus, anda kohale identiteet, nüüd meie nina all. Ja olles pettunud 15 minutilises kuiva kõriga jalutuskäigus otsustasime siseneda.

See polnud mulle esimene kord Trattoria Massimot külastada. Olen siin käinud nii söömas kui ka A. Le Coq'i jaoks, nö. salakliendina, luurel. Kuid teised olid siin esimest korda. Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et sisenesime umbes 10 minutit enne sulgemist. Ja ma tean kohtasid, kes on mind sellistel momentidel ilma pikema tseremooniata ukse taha tagasi saatnud. Seega respekt, et siin seda ei tehtud. Baarimees teretas viisakalt ja küsis mida me soovime. Teatasime, et tulime peamiselt õlut jooma. "You've come to the right place!" manas mu ajju kõige suurema irvituse pärast seda, kui ma sain teada, et Savi Ets on KaPo poolt kinni nabitud. 6 kraani jaotatud 3 erineva joogi vahel, A. Le Coq Alexander, Sherwood ja Warsteiner, saab vaevu kutsuda "right place". Heakene küll mõned pudeliõlled olid neil ka, aga kõik see lõbu kokku, mitte rohkem kui 10 erinevat. Aga poogen, me ei tulnud siia erinevate õllede pärast.

Koht oli peamiselt tühi. Ainult üks suurem seltskond cougari laadseid naisi pidas mingit sorti olelemist. Kahjuks nad meid ei häirinud ja meil polnud ka veel nii palju julgust sees, et minna sõprust sobitama siis nii ta jäi.

Pudelist valatud õlle saabus peatselt. Mina võtsin vanade aegade mälestuseks vaadist Alexandrit. Selle valamise, vahu pealt ära kühveldamise ja uuesti valamise ja kühveldamisega läks aega. Kui mu mälu mind ei peta siis oli sellel kohal täpselt sama probleem ka umbes 2 aastat tagasi. Äkki oleks aeg kraanid korda teha? Kui ma ükskord oma õlle kätte sain, siis see oli täpselt selline nagu ma kartsin- puhas jälkus. Aga mul oli hea tuju ja ei viitsinud eriti norima hakata.

Baaripoiss oli igati sõbralik ja voolava jutuga. Üritasime talt natukene infot hankida, et mis kohtasid me võiksime siin kandis veel külastada. Tuli välja, et ta oli hunt lambanahas- hipster Kalamajast, kellel polnud vähimatki aimdust oma konkurentidest. Ise Õlletornist ei teadnud ta mitte midagi. Ja pealegi polnud ta Tallinna kohalik vaid sisse sõitnu. Tegelikult nagu ka meie. Aga las see olla hetkel. Ühesõnaga abistavat infot me ei saanud.

Selleks, et peldikusse pääseda pidin ma mööduma cougarite seltskonnast. Möödumiseks pidi ajastus õige olema. Passisin peale, kui kõikidele oli magustoit ette antud ja vupsasin mööda. Peldikud asusid köögi kõrval koridoris. Ilmselt kõige veidram lahendus mis ma eales näinud olen. Unisex kambrid üksteise kõrval reas nagu dushiruumid mõnes Poola Statoilis. Igatepidi puhtad ja stiilitud. Ja ruumi oli rohkem, kui mõne laeva kajutis. Huvitav oli see kus hoiti paberit number 2 jaoks. Kujutage nüüd ette, et sa istud troonil, oled jõu- ja ilunumbriga hakkama saanud ja siis pead paberi kätte saama enda selja tagant 165cm kõrguse riiuli pealt. Eriauhind disaineritele! Õnneks puudus hetkel vajadus. Aga ehk tulen kunagi tagasi just selle eesmärgiga?

Aga nüüd oli aeg edasi liikuda. Liigitus- restoran.

Õlu: A. Le Coq vaadist umbes 4.- ja pudelist u. 6.-

Peldik: Korras

Vaatamisväärsused: Erilised asjad puuduvad

Kas tasub külastada: Linnas on paremaid kohti
Transport: Buss nr 39- peatus "Hotell Olümpia"