Peekri Baar

Sõber Phil mainis, et on üks kõrts millest ta on oma paarkümmend aastat mööda jalutanud ja mitte kordagi sisse astunud. Ei julgevat. Teades teda kui meest, kes harva lööb millegi ees risti ette, mõtlesin ma "oioioi see koht saab olema kurjemast kurjem". Aga kui ma nime küsisin siis sain vastuseks "Pekkri baar". Meil on selline vaikiv meeste vaheline kokkuleppe, et tema saab aru minu mitte perfektsest inglise keelest ja mina mõistan tema üha ladusamaks muutuvat eesti keelt. Ehk kiirelt kõike ebatõenäoliseid sõnu eemaldades jäi sõelale kaks sõna "pekk" ja "peekri". Kuna Pekki baari ma Tallinnas ei tea, kuid Peekri baarist olen ka mina oma 15a mööda kõndinud, ilma sisse astumata, siis oli kõik alles klar!

Oli vaikne õhtupoolik, kui me objektile lähenesime. Ukse ees tegid kaks inimest suitsu. Ennast kenasti härraks joonud, kerge Soome aktsendiga, keskealine mees ütles meile koheselt: "Tervetuloa!" ja viskas seejärel kulpi kah. Teine tegelane oli naisterahvas, kes hiljem osutus koha baaridaamiks, teretas ka viisakalt. Vähemalt teenindus on siin korralik jõudsin ma enne sisenemist mõelda ja kahetsesin, et ma nii palju aastaid siia kordagi sisse polnud astunud.

Ma ei olnud selleks valmis kuhu me sisse astusime. See oli taas selline ajas tagasi minek 80'datesse, kuskile tont teab millise sõbra sugulase-tuttava maamajja/sauna. Kõigepealt väikene, kahe astmega trepp, misjärel avanes lounge või kaminasaali moodi ruum. Laepalgid, katuseaknad, kolmnurkne katus, ühes ruumi servas kõrge baarilett ja eemal koridor viimas sauna. Teises servas, laiekraan telekas ja väga laiad ning lamedad nahkdiivanid mida kadestaks iga teine pornofilm. Kogu see pilt oli nii sürr, et paratamatult tuli meelde Onu Bella legendaarsest laulust sõnad: "10 marga eest üks naine tegi strippi, ja näitas ka igasuguseid seksimise trikke". Ma vean kihla, et need diivanid siin on seda näinud rohkem, kui korra!

Õllede valik oli olemas. Peamist pudelite kujul ja Saku toodang. Saku omab seda kohta igas poosis. Külmkapp oli Saku oma, seintel olid lambid Saku logodega ja isegi "lauarätikud" lillevaaside all olid Saku logodega. Saku Originaal vaadist oli see mida tellisime. Minuga alati juhtub ja nüüd näkkas ka. Sain eelmise vaadi põhja ja uue vaadi esimese valangu. Olin valmis kära tõstma, kuid üllataval kombel maitses polnud tunda mitte midagi teistmoodi. Vot siis! Kusjuures vaadivahetus oli kiirem kui Minardi pit-stop.

Vahepeal oli sisenenud ka too meesisend, kes meid ukse peal juba rõõmsalt tervitas. Paistis, et ta on siin püsikunde. Soravalt küsis ta meilt inglise, soome, vene ja eesti keeles kas ta võib mingi loo jukeboxist peale panna. Üritades välja peilida meie muusikamaitset, alfabeetilises järjekorras ja jättes vahele ABBA, jõudsime esimese valikuna AC/DC juurde. Mis meil sai selle vastu olla? Mingi suvaline 90nendate pop, mis kõlaritest parasjagu tuli, asendus AC/DC'ga, mille saatel too härra oma õhukitarri "oskusi" demonstreeris. Järgmise loo valikut ta meiega ei konsulteerinud, Prodigy Smäkmaipintsak, kuid tantsusamme näitas. Päris Ryan Angelos see polnud. Veel mõned korrad käis ta meie laua juures sõprust sobitamas, aga kuna me erilist kiindumust ülesse ei näidanud, siis otsustas ta veel ühe õlle osta "viimane!", ütles ta baaridaamile resoluutselt, läks peldikusse ja seejärel lahkus võtmata sealt ühtegi sõõmu.

Ka meie Sakud olid otsa saamas ja teised kohad olid valmis meid vastu võtmas. Viimane kiire pilk peldikusse, teaduslikul eesmärgil. Erilise luksusega see ruum ei üllatanud, aga kõik oli puhas ja sünnis.

Loo moraal on see, et kui keegi on mõnest kohast pikki aastaid mööda kõndinud siis ärge kartke ja astuge sisse. Hiljem on mida mäletada.

Õlu: Saku Originaal vaadis 2.20

Peldik: Normaalne

Vaatamisväärsused: Nahkdiivanid

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Tatari tn kant. Tramm nr 3 ja 4, peatus"Kosmos" või "Vabaduse väljak"