St. Patrick's (Foorumi keskus)

Päeva lõpuks on alati hea kuskile välja jõuda. Kuna oli jõulude ja uus aasta vaheline aeg ning paljud kohad, mida me planeerisime külastada, olid kinni siis pidime leppima paratamatusega, et St. Patrick's käib kah. St. Patrickud on legendaarsed kohad. Neis juhtunud lood, aga veel legendaarsemad. Ma olen saanud Pärnu mnt. St. Patrickus kolmest joodud Saku Originaalist elu pohmaka, näinud magavat Kanada hiinlast nägu seljankas ja uriinist uppuvat põrandat Vana-Posti omas ja kaklevaid, kraanikaussi ropsivaid ning kukkuvaid, kuid terveks jäänud, tegelasi Suur-Karjas. Ja see on ainult jäämäe tipp. Kaks esimest on oma uksed sulgenud kuid kui jaksu jätkub siis Suur-Karja oma saab ehk oma postituse. Ja vot nüüd seisis Foorumi maja St. Patrick's meie ees nagu väljakutse.

Asutus oli rahvast viisakalt pungil. Hoolimata sellest, et oli kesknädal ja kell mitte kõige varajasem. Aga asukoht on hea. Otsustasime oma kodinatega ennast teisele või kolmandale, oleneb kuidas lugeda, korrusele vinnata. Üks laud akna all oli vaba. See oli hea, sest nii saime nagu perverdid muiste vaadata millega tegelevad inimesed majas mis asub üle tee. Üks habemega mees tegi teed, teises korteris oli tüdrukutel mingi oleng käimas- jõid veini. Elu nagu dokumentaal filmis.

Õllemenüüst vaatas vastu tavaline läbu, Saku vaadis ja muu jama pudelites "et oleks maitseküllust" ikka kamaluga võtta. Aga see oli mitu korda rikkalikum, kui Massimo Trattorias. Me olime taaskord jõudnud "in da right place". Silma hakkas laua peal olev buklett, mis pakkus 2=3. Kolme erinevat sorti Grimbergenit? Ja kuna baaridaam oli just meieni jõudnud siis panime tellimused sisse: igast sordist üks. Kokku 3 erinevat, mitte üheksa õlut sai veel üle toonitatud. Inglise keeles.

Kuna ühtegi huvitavat tegelast, peale ühe ameleva paarikese, kellel oli ka kaks sõpra kaasas, silma ei hakanud siis ootasime kuni õlud meieni toimetatakse. See on kord juba nii seatud, et kui kõik läheks nii nagu tahta siis oleks igav. Nii ka seekord. Me ei saanud oma kolme erinevat õlut. Samuti ei saanud me üheksat õlut. Me saime kolm täiesti identset õlut, Grimbergen Ambree, pooleliitristes pokaalides. Me nägudes peegeldus hirm, sest olime just lõpetanud lugemise enda viimasest kokkupuutest nimetatud margiga. See ei olnud just eriti positiivne. Baaridaamilt selgitust küsides, et me tellisime ju erinevad vastas ta, et see on puhtalt tema viga. Sest ta unustas meile selgitada, et buklett on puhas reklaamitrikk ja neil olevat tegelikkuses ainult ühte sorti Grimbergenit. Kuna ta tegi seda viisakalt siis ei viitsinud ka meie ebaviisakad olla. Oleks võinud ju kogu laadungi tagasi saata? Aga me otsustasime saatusega rinda pista! Üllatus tabas meid peale esimest lonksu. Suurtehase kohta oli see vedelik üllatavalt maitsev. Läks kenasti alla ja kui päris aus olla siis oleks võinud ka juurde tellida. Aga kell oli juba liialt hiline selle jaoks.

Käik peldikusse sai olema Indiana Jones filmi stiilis seiklus. Uks oli lukus. Ukse kõrval, seina peal oli fonoluku moodi asi ja selle kõrval kaks silti, üks inglise keeles ja teine kohalikus, tekstiga. Taipasin kiiresti, et see googletranslate üllitis peab andma mulle vajalikku infot pääsemaks teisele poole ust. Aga värdtõlge Eesti keelde pani kukalt kratsima. Ma ei mäleta enam täpselt millest see tekst koosnes, aga "kolm korda neli kuute" ei ole raisk sama, kui inglise keeles three, four, six. Igatahes võttis selle koodi muukimine mul natukene aega ja lahenduse sain alles originaalteksti lugedes. Sees olles mõtlesin, kui mitu tegelast on ennast selle fonoluku ette täis lasknud. Sest, kui on häda siis viimane asi mida sa teha tahad on mõistatusi lahendada. Ainuke mõistatus mida sa lahendada suudad ja osad vahest ka seda mitte eriti edukalt, on kas sul on jalas püksid millel on lukk või nööbid. Nööbid on saatanast!

See unisex peldik nägi välja nagu peldik. Minu kuudi ukselukk oli tatiga liimitud, põrand täis lastud ja osa rullist oli tõmmatud üle põranda triibuks. Tabasin end mõttelt, aga kuidas naised unisex peldikutesse suhtuvad? Kui sa pead külastama seda meeter korda kaks kambrit, kuhu mõni härra on just oma pohmalaadungi tühjendanud? See võtab tavaliselt ka suurematel meestel pisara silma, aga mis siis õrnadest õiekestest saab? Või äkki on siin seletus sellele miks osad endale nii palju parfüümi peale piserdavad? Peldikutes tulevad head mõtted.

Aga kell oli juba mitu ja aeg tänase päeva sündmustele kriips alla tõmmata sobilik.

Õlu: Grimbergen Ambree 2=3, 7.80.-

Peldik: Peldik

Vaatamisväärsused: Sissepääs peldikusse, inimeste tegemised vastasmajas

Kas tasub külastada: Kui midagi paremat teha pole
Transport: Kõik trammid- peatus "Hobujaama"

Peemot

See on kord juba nii seatud, et kui keegi omandab legendaarsusest veel kõrgema staatuse siis pannakse ta kinni. Vahet pole olgu ta inimene või hoopiski mõni koht. Täpselt nii juhtus ka Leila baariga. Legend oma tegutsemisaastatel, legend ka peale surma. Minu Leila baari külastused olid harvad etteaimamatud, tihti varastel hommikutundidel. Külm seljanka, mis tuuakse lauda nii, et korpulentse teenindajanna sõrm on kenasti supi sees, halvaks läinud õlu, üksteist sõimavad (loe peksvad) jõmmid on vaid üksikud seigad mida ma mäletan. Ja vot selle legendaarse sussi sisse on nüüd pesa teinud Peemot.

Peemot on üks perverdist püromaan kass Bulgakovi "Meister ja Margarita" raamatus. Kunagi oli see vist kohustuslik kirjandus, aga ma ei viitsinud teist lugeda. Hiljem olen sirvinud, kuid jõudnud tõdemusele, et nii deliiriumisse ei suuda ma end kunagi juua, et asjast sotti saada. Peemot pole päris deliiriumisse joomise koht. Üldse on sellele kohale raske mingit definitsiooni anda. Nad pakuvad nii kergemat sööki, napsu, kokteile, veini ja ka õlut ja siidrit. Püsti jala baar?

3 vaati seisid reas- Westons siider, Lindemans Kriek ja A. Le Coq Premium. Nimekirja algus on nagu enam-vähem, aga lõpp läheb käest ära. Kuna Phil viskas mulle kinda, siis olin ma sunnitud Lindemansi jooma. Terve klaasi üksinda. Sain hakkama ja jäin ellu. Lindemans Kriek ei ole mitte kõige halvem õlu maailmas, kuid minu jaoks liiga magus. Aga vaesel ajal käib ka see.

Joogid tellitud seadsime ennast akna alla istuma. Hea asi selle koha puhul on see, et ükskõik kuhu sa ka ei istuks oled sa alati akna all. Niisama tuimalt möödujaid piielda oleks olnud igav seega kaevasin ma kuskil riiuli pealt välja ühe lauamängu. Nimeks Yatzy mille me kohe Natzi'ks ümber ristisime. Iga mäng on tore, kui võidad. Ma võitsin nii ülekaalukalt selle täringuviske orgia, et ilmselt läks kogu selle aasta õnn sinna. 364 punkti, teistel seal 250ne kanti. Kuna meil olid natukene kodukootud reeglid siis maksimaalne skoor jääb sinna 400 juurde. Lotopiletit see aasta osta pole mõtet.

Peale meie ei olnud siin just palju kliente, kuid vähemalt üks jäi silma. Kuldse käekellaga ärimees, kel oli nina läpparis ja rääkis kogu meie siin viibimise aja telefoniga. Õnneks tegi ta seda vaikselt ja teisi häirimata.

Peldik oli puhas, peegli ja lõhnaküünaldega. Mingid dekoratsioonid olid vist ka. Pilt sellest ruumist on ähmane, aga mitte midagi negatiivset ei meenu. Pigem oli mulje positiivne. Äkki ma eksin?

Kuigi tundub nagu me oleksime siin viibinud ainsa viivu siis tänu täringute loopimisele venitasime pool tundi välja. Ilma täringuteta oleks "lõbu" jätkunud ehk kümneks minutiks. Täpselt nii põnev see koht ongi.

Õlu: Vaadis ja pudelis nii mikrosid, kui ka makrosid hinnaga 3- 4.5.-

Peldik: Kena

Vaatamisväärsused: Yatzy

Kas tasub külastada: Mitte eriti
Transport: Tramm nr 2 ja 4, peatus "Paberi"

Trattoria Massimo

Peale edutuid katseid leida mõni avatud baar Lauteri tänaval jõudsime me lõpuks Maakri tänavale. Wellington on juba aastaid kinni ja kunagine odav söökla Minni-Manni veel kauem. Nende mõlema legendaarse koha raske ülesande on üle võtnud mõned aastad tegutsenud Trattoria Massimo. Söökla see koht ei ole ja jalgpallipubi ammugi mitte. Ennast reklaamivad nad kui restoran. Igatahes seisis katsumus, anda kohale identiteet, nüüd meie nina all. Ja olles pettunud 15 minutilises kuiva kõriga jalutuskäigus otsustasime siseneda.

See polnud mulle esimene kord Trattoria Massimot külastada. Olen siin käinud nii söömas kui ka A. Le Coq'i jaoks, nö. salakliendina, luurel. Kuid teised olid siin esimest korda. Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et sisenesime umbes 10 minutit enne sulgemist. Ja ma tean kohtasid, kes on mind sellistel momentidel ilma pikema tseremooniata ukse taha tagasi saatnud. Seega respekt, et siin seda ei tehtud. Baarimees teretas viisakalt ja küsis mida me soovime. Teatasime, et tulime peamiselt õlut jooma. "You've come to the right place!" manas mu ajju kõige suurema irvituse pärast seda, kui ma sain teada, et Savi Ets on KaPo poolt kinni nabitud. 6 kraani jaotatud 3 erineva joogi vahel, A. Le Coq Alexander, Sherwood ja Warsteiner, saab vaevu kutsuda "right place". Heakene küll mõned pudeliõlled olid neil ka, aga kõik see lõbu kokku, mitte rohkem kui 10 erinevat. Aga poogen, me ei tulnud siia erinevate õllede pärast.

Koht oli peamiselt tühi. Ainult üks suurem seltskond cougari laadseid naisi pidas mingit sorti olelemist. Kahjuks nad meid ei häirinud ja meil polnud ka veel nii palju julgust sees, et minna sõprust sobitama siis nii ta jäi.

Pudelist valatud õlle saabus peatselt. Mina võtsin vanade aegade mälestuseks vaadist Alexandrit. Selle valamise, vahu pealt ära kühveldamise ja uuesti valamise ja kühveldamisega läks aega. Kui mu mälu mind ei peta siis oli sellel kohal täpselt sama probleem ka umbes 2 aastat tagasi. Äkki oleks aeg kraanid korda teha? Kui ma ükskord oma õlle kätte sain, siis see oli täpselt selline nagu ma kartsin- puhas jälkus. Aga mul oli hea tuju ja ei viitsinud eriti norima hakata.

Baaripoiss oli igati sõbralik ja voolava jutuga. Üritasime talt natukene infot hankida, et mis kohtasid me võiksime siin kandis veel külastada. Tuli välja, et ta oli hunt lambanahas- hipster Kalamajast, kellel polnud vähimatki aimdust oma konkurentidest. Ise Õlletornist ei teadnud ta mitte midagi. Ja pealegi polnud ta Tallinna kohalik vaid sisse sõitnu. Tegelikult nagu ka meie. Aga las see olla hetkel. Ühesõnaga abistavat infot me ei saanud.

Selleks, et peldikusse pääseda pidin ma mööduma cougarite seltskonnast. Möödumiseks pidi ajastus õige olema. Passisin peale, kui kõikidele oli magustoit ette antud ja vupsasin mööda. Peldikud asusid köögi kõrval koridoris. Ilmselt kõige veidram lahendus mis ma eales näinud olen. Unisex kambrid üksteise kõrval reas nagu dushiruumid mõnes Poola Statoilis. Igatepidi puhtad ja stiilitud. Ja ruumi oli rohkem, kui mõne laeva kajutis. Huvitav oli see kus hoiti paberit number 2 jaoks. Kujutage nüüd ette, et sa istud troonil, oled jõu- ja ilunumbriga hakkama saanud ja siis pead paberi kätte saama enda selja tagant 165cm kõrguse riiuli pealt. Eriauhind disaineritele! Õnneks puudus hetkel vajadus. Aga ehk tulen kunagi tagasi just selle eesmärgiga?

Aga nüüd oli aeg edasi liikuda. Liigitus- restoran.

Õlu: A. Le Coq vaadist umbes 4.- ja pudelist u. 6.-

Peldik: Korras

Vaatamisväärsused: Erilised asjad puuduvad

Kas tasub külastada: Linnas on paremaid kohti
Transport: Buss nr 39- peatus "Hotell Olümpia"

Peekri Baar

Sõber Phil mainis, et on üks kõrts millest ta on oma paarkümmend aastat mööda jalutanud ja mitte kordagi sisse astunud. Ei julgevat. Teades teda kui meest, kes harva lööb millegi ees risti ette, mõtlesin ma "oioioi see koht saab olema kurjemast kurjem". Aga kui ma nime küsisin siis sain vastuseks "Pekkri baar". Meil on selline vaikiv meeste vaheline kokkuleppe, et tema saab aru minu mitte perfektsest inglise keelest ja mina mõistan tema üha ladusamaks muutuvat eesti keelt. Ehk kiirelt kõike ebatõenäoliseid sõnu eemaldades jäi sõelale kaks sõna "pekk" ja "peekri". Kuna Pekki baari ma Tallinnas ei tea, kuid Peekri baarist olen ka mina oma 15a mööda kõndinud, ilma sisse astumata, siis oli kõik alles klar!

Oli vaikne õhtupoolik, kui me objektile lähenesime. Ukse ees tegid kaks inimest suitsu. Ennast kenasti härraks joonud, kerge Soome aktsendiga, keskealine mees ütles meile koheselt: "Tervetuloa!" ja viskas seejärel kulpi kah. Teine tegelane oli naisterahvas, kes hiljem osutus koha baaridaamiks, teretas ka viisakalt. Vähemalt teenindus on siin korralik jõudsin ma enne sisenemist mõelda ja kahetsesin, et ma nii palju aastaid siia kordagi sisse polnud astunud.

Ma ei olnud selleks valmis kuhu me sisse astusime. See oli taas selline ajas tagasi minek 80'datesse, kuskile tont teab millise sõbra sugulase-tuttava maamajja/sauna. Kõigepealt väikene, kahe astmega trepp, misjärel avanes lounge või kaminasaali moodi ruum. Laepalgid, katuseaknad, kolmnurkne katus, ühes ruumi servas kõrge baarilett ja eemal koridor viimas sauna. Teises servas, laiekraan telekas ja väga laiad ning lamedad nahkdiivanid mida kadestaks iga teine pornofilm. Kogu see pilt oli nii sürr, et paratamatult tuli meelde Onu Bella legendaarsest laulust sõnad: "10 marga eest üks naine tegi strippi, ja näitas ka igasuguseid seksimise trikke". Ma vean kihla, et need diivanid siin on seda näinud rohkem, kui korra!

Õllede valik oli olemas. Peamist pudelite kujul ja Saku toodang. Saku omab seda kohta igas poosis. Külmkapp oli Saku oma, seintel olid lambid Saku logodega ja isegi "lauarätikud" lillevaaside all olid Saku logodega. Saku Originaal vaadist oli see mida tellisime. Minuga alati juhtub ja nüüd näkkas ka. Sain eelmise vaadi põhja ja uue vaadi esimese valangu. Olin valmis kära tõstma, kuid üllataval kombel maitses polnud tunda mitte midagi teistmoodi. Vot siis! Kusjuures vaadivahetus oli kiirem kui Minardi pit-stop.

Vahepeal oli sisenenud ka too meesisend, kes meid ukse peal juba rõõmsalt tervitas. Paistis, et ta on siin püsikunde. Soravalt küsis ta meilt inglise, soome, vene ja eesti keeles kas ta võib mingi loo jukeboxist peale panna. Üritades välja peilida meie muusikamaitset, alfabeetilises järjekorras ja jättes vahele ABBA, jõudsime esimese valikuna AC/DC juurde. Mis meil sai selle vastu olla? Mingi suvaline 90nendate pop, mis kõlaritest parasjagu tuli, asendus AC/DC'ga, mille saatel too härra oma õhukitarri "oskusi" demonstreeris. Järgmise loo valikut ta meiega ei konsulteerinud, Prodigy Smäkmaipintsak, kuid tantsusamme näitas. Päris Ryan Angelos see polnud. Veel mõned korrad käis ta meie laua juures sõprust sobitamas, aga kuna me erilist kiindumust ülesse ei näidanud, siis otsustas ta veel ühe õlle osta "viimane!", ütles ta baaridaamile resoluutselt, läks peldikusse ja seejärel lahkus võtmata sealt ühtegi sõõmu.

Ka meie Sakud olid otsa saamas ja teised kohad olid valmis meid vastu võtmas. Viimane kiire pilk peldikusse, teaduslikul eesmärgil. Erilise luksusega see ruum ei üllatanud, aga kõik oli puhas ja sünnis.

Loo moraal on see, et kui keegi on mõnest kohast pikki aastaid mööda kõndinud siis ärge kartke ja astuge sisse. Hiljem on mida mäletada.

Õlu: Saku Originaal vaadis 2.20

Peldik: Normaalne

Vaatamisväärsused: Nahkdiivanid

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Tatari tn kant. Tramm nr 3 ja 4, peatus"Kosmos" või "Vabaduse väljak"