Kaks taste Monkys

Tallinn Craft Beer Weekend'il (edaspidi TCBW) plahvatas mull. Lehe pruulikoda tegi pränki. Olid va kavalpead ostnud kokku terve portsu Westvleteren 12 (XII) pudeleid, need ümber villinud vaati ja esitlesid festivalil seda produkti, kui päris enda õlut. Praktiline nali Baltikumi suurimal õllegurmee festivalil kujutate ette? Põrsastele pakuti pärleid, kui nii võib öelda. Ja tulemused olid üllatavad. Aga sellest saate lähemalt lugeda nende enda blogis: https://www.lehepruulikoda.ee/en/sola-cervisia-blog/

Laud enne keele ja meele sisse löömist.

Kuna läbi mingi ime ja saatuse üllatavate keerdkäikude potsatas festivalil üle jäänud piisk Monky Businessi Koha torude otsa siis otsustasime me läbi viia eksperimendi. Nüüd juba kontrollitud oludes. Tahtsime panna proovile oma lõhnaretseptorid, maitsemeeled, kogemuse ja tagumikutunde ning uurida välja, kui kerge on vahet teha Westyl ja Westyl. Kaardipaki segamiseks võtsime juurde St. Bernardus Abt 12, kes kuni 1992 aastani tootis Westyt litsentsi alusel, kuid nüüd teevad nimetatud õlle näol sisuliselt sama asja. Aga see pole veel kõik, nagu kuuleb tihti Top Shop reklaamidest. Ühe toote me duubeldasime. Ehk laual eksisteeris 2 identse sisuga klaasi. Ja ka see pole veel kõik! Kuna Belglaste puhul mängib pärm väga palju rolli ning Monky Business oli festivalil kõike muud, kui selge värvusega siis lõime pudelid pooleks. Ehk St. Bernardus Abt 12 pudel - 1 klaas top pour, 1 klaas bottom pour, Westvleteren 12 pudel - 1 klaas top pour, 1 klaas bottom pour, Monkey Business - 1 klaas ja lisaks 1 klaas mis võis olla ükskõik milline eelnimetatud viiest. Klaasid olid leti taga nummerdatud numbritega 1 - 6. Lauda jõudes lisasime me siltidele (kuna me alguses ei näinud numbreid, sest need oli alla keeratud klaasi poole) tähed A - F. Ülesanne oli lihtsamast lihtne. Leida endale kõige meelepärasem klaas. Siis järgmine. Siis järgmine jne.

A ja C olid alguses külmemad, kui teised. D oli piraka vahuga. B ja E nägid välja hägused. A, D ja F nägid välja kastanpruunid, kerge punaka tooniga ja olid läbipaistvad. Maitse üht ja joo teist. Tasapisi hakkasid välja eristuma mustrid. B ja E olid kindlasti põhjad ja erinevad. E'l oli rohkem humalat, B'l rohkem linnast ja iirist. D oli magus ja natukene toores. A tsipakene liiga vesine. C lõhnas kergelt või ja plastiku järele, mis hiljem kadus. F oli hapukam, kui teised. Minu arvates tundusid E ja F sama õlu. Phil eelistas pea kohe algusest peale A'd. Minu ja korraks külalisena läbi hüpanud Leenu lemmik kaldus olema D. Kokkuvõttes olid eelistused ja järjestused sellised:

Anna - A/1, C/2, D/5, B/6, F/3, E/4

Phil - A/1, F/3, C/2, D/5, B/6, E/4

Marduk - D/5, C/2, A/1, B/6, E/4, F/3

Nüüd ei jäänudki mitte midagi muud üle kui avada kaardid ja vaadata mis on mis. Kulme pani see kergitama kõigil.

Numbrid läbi Phili maitsemeelte.

A/1 = Monky Business

B/6 = Westvleteren 12 bottom pour

C/2 = Monky Business (kontroll)

D/5 = Westvleteren 12 top pour

E/4 = St. Bernardus Abt 12 bottom pour

F/3 = St. Bernardus Abt 12 top pour

Kommentaarid on vist üleliigsed? Ja tõestus ka kõrvale milline nägi Phili hindamisleht välja. Lõpetuseks tahame tänada Kairit, kes oma keldri sügavustest otsis välja pudeli vana Westvleteren 12 (BB 04.2016) ja lasi meil selle tühjaks limpsida. Pidime tõdema, et vot see on jumalik kraam! Aitähh!

*top pour - pudelist valatud ülemine osa nii, et pärmi joogi sekka ei satu

*bottom pour - pudelist valatud alumine osa nii, et mõningane kogus pärmi satub ka joogi sisse

Argo Baar

Bambast lahkumise järel oli meile teada ainult punkt Z- Kristiine. Samuti olid meil kõrged lootused, et leiame tee pealt mingeid salakoopaid või urkaid, kus me varem käinud pole. Kahjuks läks nii, et ainukene pool-roogitav koht oli kohvik "Kohalik" ja seegi puupüsti rahvast täis. Me ei hakanud ennast sinna sisse pressima ja perekondlike einelaudade idülli ära rikkuma. Selle asemel lahendasime tee peal ära 2 erinevat pudelit Prantsusmaal toodetud õlut. Üks kangem, kui teine ja täpselt sama saastad. Nii lõbusalt jalutades ja Uue Maailma vibe nautides jõudsime Kristiinesse, kus meie silme ees laiutas oma täies ilus Argo Baar.

Argo Baar oli rahvast pungil täis. Aga kuna meil oli siia tulemiseks oma eesmärk, leida 3 haruldast Gruusia õlut, siis sammusime otsejoones leti äärde. Tuleb mainida, et meile sai osaks mitte kõige kiirem teenindus, aga suhtusime mõistvalt, sest koht oli tõesti rahvast pungil ja töötajatel käed jalad tööd täis. Ekstra aeg oligi meile tegelikult parem, sest nii jõudsime külmkapid silmadega üle skänneerida ja vajalikud produktid ära dešifreerida. Kolmest tahetud õlust kaks olid olemas! Lisaks juhtus see, et üks laudkond hakkas ennast sättima ära minema. Seega vabanes laud mille üks meist Usain Boltiliku kiirusega hõivas. Peale õllede tellimist ühines peavägi skaudiga. Kusjuures tellimise juures oli väga huvitav nüanss, teenindajanna, selline vanem daam, hoiatas meid, et tegu on kallimat sorti õllega. Näitab hoolivust ja see tõmbas naeratuse suule. Aga, tal polnud aimugi, et 3.50 pooleliitrise uue õlle eest on tickeritele üpriski soodne diil.

Maha istutud oli natukene rohkem aega ümbrust silmitseda. Kergelt sisse vajunud lagi oli imelik. Kuna see maja ei ole just kõige uuema ja värskema välimusega siis ei saanud alguses väga täpselt aru, kas see vajumine on sihilik või ajahamba poolt korraldatud. Pigem tundus, et tegemist on disainitud vajumisega. Seintel oli rohkesti nipsasjakesi, erinevaid veini amforaid ja kanne, pisikesi kujusid, pooleks lõigatud veinivaat täitis veiniriiuli ülesannet ja nägi väga lahe välja. Laudade paigutus meenutas rongis I klassi vaguni seltskonna laudasid. Ehk ühes tükis seljatoega pingid üksteisele vastu vaatamas ning nende keskel laud. Välja arvatud muidugi 2 "VIP lauda", mis asetsesid vahekäigus. Need nägid välja nagu häbikohad. 

Nagu eespool öeldud sai, siis koht oli rahvast pungil. Kes oli tulnud terve suguvõsaga sööma- jooma, kes kudrutama. Silma hakkas kaks paari. Esimene neist toitis üksteist jäätisega, awww nii armas. Teine paar oli lahedam. Naisest oli raske aru saada, sest krohvi oli rohkem peale kantud, kui mõnele Lasnamäe majale, kuid seda tõetruum oli mees. Tõsiselt pohhui pilguga, kingad, hallid dressid, pintsak ja pöidla jämedune kuldkett. Trimpas ülilösakil asendis Red Labelit ja vaatas kõiki sellise pilguga nagu tahaks öelda "teate küll, kes selle küla isa on. See olen mina don Vasja!". Aga võib-olla oli tal lihtsalt räme pohmakas või kopp ees oma naisest, kes vahetpidamata temaga millestki rääkis.

Meie joogid ei olnud mitte kõige halvemad laagrid maailmas, kuid ei paradiisi ega põrgu ka nendega sisse pääse. Eriliseks tegi nad lihtsalt see, et olid tehtud Gruusias ja Eestis raskesti kätte sattuvad. Tegime juba kordamööda peldiku külastamise tuure, kui järsku meenus mulle, et ennist oli näha olnud nagu nad müüvad Sillamäe Müncheni Vaskset otse vaadist. Oli vaja läbi viia kvaliteedikontroll mida me ka edukalt tegime. Vaskne oli täiesti tip-top konditsioonis ja selle nimel tasub siia ka tagasi tulla. Samuti paistis ka toit olevat väga isuäratav. Aga meil polnud siis veel kõht tühi.

Ahjaa peldik nägi välja nagu peldik. Vananenud välimusega, ämblikuvõrgud igal pool ja pudel Domestost kraanikausi alla "peidetud". Ja see ruum oli külm! Kuratlikult külm! Ma ei mäleta, et mul kunagi varem oleks siseruumides häda tehes näpud ära jäätunud. Aga eks iga asja jaoks ole esimene kord.

Aga meil oli aeg edasi liikuda. Järgmine koht asus vaid mõne sammu kaugusel ja tõotas tulla põnevaim külastus sellel päeval. Vähemalt nii tundus meile siis.

Õlu: Sillamäe Müncheni Vaskne 2.50, Gruusia õlled pudelist 3.50

Peldik: Nagu külmunud põrgu

Vaatamisväärsused: Otseselt puuduvad

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Bussid 17, 17A ja 23. Peatus "Taksopark". Kuid enamus transporti mis toob teid Kristiine Keskuse juurde on kasutatav.

Bamba Piljard

Vahest juhtub nii, et on laupäev, päike paistab, tihased lõõritavad ja üldse on igatepidi tore olla. Sellised päevad kohe kutsuvad väikest jalutuskäiku ette võtma. Kuna minuni olid jõudnud kuuldused, et mõnes imelikus kohas võidakse müüa õllesid, mida tavakaubanduses on väga raske kui mitte pea võimatu leida, siis otsustasime asja uurida.

Meie esimene peatus oli Bamba Piljard. Siia asutusse ei ole ma nii aastat seitse sattunud. Ja ma pean tõdema, et nende aastatega on siin väga vähe muutunud. Või noh natukene on muudetud sisekujundust (baarilett asus vanasti vist teises kohas). Aga kõik muu: poolpidused piljardilauad ja üle asutuse leviv fritüüri "parfüüm" olid ikka omal kohal. Isegi põrandavaipa polnud keegi vahepeal ära vahetanud. Seina ilmestas tahvel, kuhu oli joonistatud eripakkumised mis paistsid silma oma halva matemaatikaga. 1+1=3? 0,5+0,5=1,5? Does not compute!

Uudised siin müüdava õlle kohta osutusid õigeteks. Genika "von Parun Red Ale" otse vaadist!? Kui väike blogilugeja ei ole tuttav Genika Õlletehase toodanguga siis on ta õnnesärgis sündinud. Nad toodavad üsnagi kaheldava väärtusega õlut. Nende peamine mure on see, et tihti on maitse räpane ja täis elementaarseid pruulimisvigu. Aga hetkel see meid ei huvitanud. Meid huvitas vaid see, et too konkreetne bränd sattus meie silme alla esimest korda. Ja seda pidime me proovida saama. Kuid niisama kuivalt me seda endale sisse nühkida ei kavatsenud ning kui me juba piljardisaali olime tulnud siis pidime ka paar mängu tegema.

Olles välja valinud laua mille peal palle togima hakata sattus mu pilk pooljuhuslikult telekale. Ja ohsamumeie mis sealt tuli! Telekas ise oli pooleks pekstud või ma ei tea mida sellega oli tehtud, aga terve pilt virvendas koledasti ja 20% ekraanist oli täiesti roheline. Kuid kogu selle soga keskelt oli siiski näha, et Lincoln City juhtis Inglismaa FA karikas Burnley vastu 1 väravaga! Ja mängida oli jäänud vaid loetud minutid. Need kes ei tea, siis nende kahe klubi suuruse vahe on umbes sama suur, kui Obinitsa külameeskond läheks vastamisi näiteks Soome rahvusmeeskonnaga. Ja Obinitsa oli võitmas! Ja võitsid ka! Igatepidi vahva saavutus. Ma olin nii rõõmus, et ma unustasin ära mis õlle ma tellinud olin ja võtsin suure sõõmu. See sõõm tõi mu pilvedest maa peale tagasi väga kiiresti. Kiiremini kui liigub valgus. See mis mul klaasis oli ei olnud õlu vaid puhas jälkus. Ainuke mõte mis mu peast jõudis läbi käia oli, et suure tõenäosusega veedan järgmise päeva potil istudes. Puhas jälkus!

Piljard edenes aga omasoodu. Phil oli hoos ja mina täitsa liimist lahti. Tunni möödudes lõime käed ja leppisime sõbraliku 1-4 viigiga tema kasuks. Kusjuures minu punkt tuli tema veast.

Peldik oli kuskile nurga taha ära peidetud. Kuid kui kord juba ukse üles leiad, siis siiski suhteliselt loogilise koha peal. Pealtnäha kenasti puhas ja igati tore ruum, aga ketsid tahtsid naks ja naks põranda külge kleepuda. Ja kloriini lehk käis tugevalt üle pea. Steriilne värk mis muud.

Lahkusime just õigel ajal, sest sisse sadas seltskond bemarivendasid kuskilt Tallinna piirimailt. Pidulikuks puhuks kenasti hallid dressipüksid jalga aetud ja nokamütsile ekstra kaar sisse triigitud. Oma keskmisest volüümikamad sõbrannad olid nad seekord ka kaasa võtnud. Tõotas tulla üllatuste rohke perepäev.

Õlu: Genika 2.80, 7 erinevat makrokraani lisaks

Peldik: Puhas

Vaatamisväärsused: Piljard

Kas tasub külastada: Peale piljardi mängimise pole siin mitte midagi muud teha (dohh?!)
Transport: Tramm nr 3 ja 4, peatus "Vineeri"

Leila Baar

Osad kohad leiavad sind ja teised leiad sina. Leila Baar pole kumbagi. Ta lihtsalt on. Stoiliselt seisnud samas kohas dekaade. Ilmselt elaks üle ka apokalüpsise või Nibiru teise tulemise, kui see kunagi juhtuma peaks. Me nägime suhteliselt apokalüptiliselt räbalad välja, kui me siit mööda kõndima sattusime (umbes maeiteamitmesajandat korda). Aga kuna väljas oli talv koos oma külmakraadidega siis otsustasime ennast natukene soojendada.

Sees oli nii soe, et tõmbas prilliklaasid uduseks, neljasilmsete tavaline probleem talvel. Pilt võis mul ju udune olla, aga ninasõõrmed töötasid laitmatult. Vähem, kui sekundiga olid mu kopsud täitinud tugeva higihaisuga. Oli raske hingata ja näha polnud ka midagi. Tahtmine ots ringi pöörata ja minema kõndida oli suur, kuid vahest peab ennast tagant sundima ja mugavusmullist välja astuma.

Teenindajanna vaatas meid imestunult, kui taevast kukkunuid, kuid siiski naeratades ja heatahtlikult. Ka abiline köögis, ilmselge Down'i sündroomiga, vaatas meid lapseliku uudishimuga. Õllede valik, võrreldes näiteks viinaga, ei olnud suur ja lai. Kuid nad serveerisid vaadist Originaali. Ja kuna see on juba osaks saanud meie seiklustest, et vaadiõlut tuleb juua, siis selle kasuks ka liisk langes.

Baar ei olnud tühi, kuid vabu laudasid oli siiski piisavalt. Istusime lähima laua taha ja tutvusime kohaga lähemalt. Sisuliselt oli tegemist sauna eesruumi ehitatud baariga. Laudadega üle löödud seinad, lauast põrand, kamin, ühes seinas punastest tellistest laotud baarilett, mille ees üks väga närtsinud olekuga taim. Seintel mõned mõttetud maaild ja akende ees semi-slaavi kardinad. Tumepunast värvi. Ja kuna veel oli käimas hilisjõul siis ilmselgelt ei puudunud ka vilkuvad tulekesed. Peamiselt sinise ja punase tooni vahel vilkuvad tuled andsid minu jaoks täpselt sellise effekti nagu oleks akna taga töötavate vilkuritega politseiauto. Väga häiriv.

Tegelikult oli pearuumil ka väikene lisaruum, ukse- ja aknagaavaga, kuid ilma ukse ja aknata. Meenutas natukene nagu vanaaegset trammi, kus pikad puidust istmed jooksid pikki seinaäärt. Igatahes oli sinna ruumi kogunenud mingi seltskond, kes mängisid malet. Ma ei ole päris kindel mille peale nad mängisid või mis reeglid neil täpselt olid, kuid laua peal oli kaks rivi pitse. Ühes ilmselgelt viin ja teises ehk mingi Armeenia konjaki laadne jook. Aegajalt võttis üks mängijatest ja jõi, minu jaoks pealtnäha suvalise pitsi tühjaks. Kõik olid meeldivalt svipsis ja meeleolu ülev, kuid teisi külastajaid nad ei häirinud. Seda kahjuks ei saa öelda järgmise laudkonna kohta. Kolm vana sõpra olid kokku sattunud ja jõid ohjeldamatult viina ja õlut segamini. Ja arved vajasid klaarimist. Nii nad arutasidki kõva häälega ja üpriski argressiivselt, kui palju Igor või Aleksei kellelegi võlgu on ja kuidas oleks kõige parem tegelastele see selgeks teha nii, et nad oma veast ka aru saaksid. Õnneks olid nad end nii känni joonud, et teistele külastajatele nad ohtu ei kujutanud vaid olid lihtsalt häirivad. Kolmanda silmapaistva külalisena istus kõige tagumises lauas üks bõk. Suuremat kasvu, kiilakas, dresside ja nahktagiga. Jõi õlut ja põrnitses kõiki sellise "sjuitsu jon? a pjeksa tjahad?" ilmega. Üpriski hirmuäratav. Kuid kõikide õnneks jäi ta rahulikuks ja keegi molli ei saanud.

Peldik asus neil välisukse lähedal nurga taga. Ja uks oli lukustamata, mis on mõnes mõttes imelik, sest Balti Jaama juures liigub teatavasti igasugust kontingenti. Ja peldikud on head kohad, kus ennast süstida või lihtsalt magama jääda. Või siis võib lihtsalt suvaline tegelane tänavalt sisse hüpata ja seda kasutada. Ühe sarnase intsidendi tunnistajaks olime ka meie. Üsnagi ootamatult sisenes välisuksest, kiire sammu ja narkari välimusega mees ja jooksis peldikusse. Millisekund hiljem oli sealt kuulda valju ja üpriski südantlõhestavat karjatust, mis kõlas umbes "BLJAAAAAAAAA" ja sama kiiresti jooksis ta uuesti välja tagasi. Vaatasime üksteisele otsa ja ei osanud asjast midagi arvata. Kuid pilt sai väga palju selgemaks, kui me ise peldikut külastasime. Üks väike, kuid oluline objekt oli siin ruumis puudu- paberit ei olnud. Ilmselt oli vaesel vennikessel selline häda, et silmadki juba pruunid, kuid nähes, et paberit ei ole pani see ta vanduma. Vot nii võideldakse siin ebasobivate külaliste vastu!

Aga meie oli ennast vahepeal jõudnud üles soendada ja asutasime ennast lahkuma. Õlu kusjuures oli siin taaskord hea. Või noh Saku hea. Ilma vigadeta ja mitte hapu. Ja see loeb palju.

Õlu: Saku Originaal 2.60.-

Peldik: Keskmine

Vaatamisväärsused: Otseselt puuduvad

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Tramm nr 2 ja nr 4, peatus Balti Jaam

Depeche Mode Baar

Vahest on nii, et sa ei tea kuhu jalad sind kannavad. Eriti tihti juhtub seda siis, kui jalad enam üldse ei kanna ja pea ei mõtle. Siis sa lihtsalt satud kohtadesse. Nii juhtus ka seekord. Aju oli ennast juba ammu välja lülitanud ja jalad tegid mida ise tahtsid. Kuid koduteele jäi veel lugematu hulk asutusi, mille vaateaknad ahvatlesid tarbima tervisele kahjulikke vedelikke. Et nendest emotsioonitult, nagu Spock, mööda kõndida otsustasime enda silmanägemist õige natukene ähmastada. Ja nagu tellitult sattus meie teele Depech Mode Baar (DM).

Mõnest trepiastmest ning paarist käänakust alla ja meie ees avanes suur ruum, kus oli hämar tumesinine valgus. Ruumi teises otsas, tagaseinal, mängis telekas, kus programmiks oli valitud otseloomulikult mingi DM'i kontsertsalvestus. Ruum ise oli täis pikitud madalaid ümmargusi laudasid, mille lauaplaati oli sisse pressitud erinevad ajaleheartiklid. Arvake ära kellest? Õige vastus! Üldse olid kõik mõeldavad ja mõeldamatud kohad DM'i memorobiiliat täis. Ja kõlaritest tuli otseloomulikult DM'i muusikat. Toosama programm mis telekas käis. Et kontsertfiilingut ehedamaks muuta olid ka laes asuvad värvituled tööle pandud. Tekkis tunne nagu oleks sattunud kuskile 80'nendate diskole. Ainult kaalikad olid puudu.

Õnneks serveeriti vaadist anesteetikumi. Täpsemalt oli neil 2 kraani, üks siidri ja teine juba vana tuttava Saku Originaali jaoks. Teadagi kumma me valisime. Ütlen kohe ära, et õlu oli siin sitt. Läppunud, vana ja hapu. Ei läinud kohe mitte üldsegi alla, aga ülesse ka ei tulnud. Kui võimalik siis väldi. Baarmanil ei olnud ka mitte kõige entusiastlikum nägu peas. Ei tea, kas oli lihtsalt väsitav päev või tülpimus samadest lugudest.

Kliente oli, aga ma ei mäleta neid eriti. Või noh ma mäeletan, et mingi moment sadas sisse kamp kante. Inglased vist. Kes olid valjud, kuid oma käitumiselt pigem siiski viisakad. Istusid meie kõrvallauda, aga suuremat vennastumist ei toimunud. Osaliselt nägime meie välja nagu tühjaks pigistatud sidrunid, teisalt mida sa ikka Kappa dressis olevate tegelastega räägid?

Mis puutub peldikusse siis see koht oli siin puhas luksus. Mina suutsin leida koguni kaks erinevas kohas asuvat lõõgastusruumi. Nagu ma alles hiljem teada sain oli üks neist naistele mõeldud. Aga mis sellest? Normaalsed peldikud oli nad mõlemad nii enne mind kui ka peale mind. Rohkem ma sellel teemal ei tahaks peatud. Minge uurige ise.

Ütleme nii, et õhtu oli olnud edukas ja võimalike teele sattuvaid ahvatlusi silmas pidades oli nägemine kenasti hämaraks tarbitud. Viimane klaas kustutab tuled...

Õlu: Saku Originaal oli vist 3.- midagi

Peldik: Normaalne

Vaatamisväärsused: DM'i fännid leiavad siit kindlasti midagi

Kas tasub külastada: Ei
Transport: Asub vanalinnas

Rävala Citypub

Tegelikult poleks me pidanud siia täna sattuma, sest meie arvutuste kohaselt oli see koht enda uksed igaveseks sulgenud. Just selline mulje oli meile jäänud, kui me olime eelneval kolmel korral siit mööda jalutanud ja erinevaid silte ukse peal näinud. Kord olid nad suletud kuni teatud kuupäevani (08.01.17) kord polnud nad lahti teatud päevadel. Aga võta näpust, täna õhtul olid nad avatud. Ja kuna me siin juba olime siis me lihtsalt pidime juhust kasutama ja sisse astuma. Aga enne oli vaja üks street tick ära lahendada. Kuna neil oli väliterassil juba toolid ja lauad valmis pandud kevadet ootama ning väljas oli kõigest -15C siis otsustasime seda teha siin samas. Personal piidles meid läbi klaasakna kahtlustavalt.

Jõudnud oma avaliku korra raske rikkumisega ühele poole sisenesime. Mulle meeldib kuidas kohad, mida ma aastaid olen saastaks pidanud, üllatavad. Tsiteerides ühte head sõbrannat: "See on nii ülilahe!". Ootused ja templid mis kuskil ajusoppidesse on kinnistunud saavad hetkega purustatud. Nii ka seekord. Ma ootasin mingit Soomlaste läbupesa. Aga mulle vaatas vastu väga viisakas, puhas ja omamoodi stiilselt sisustatud asutus.

Tellisime joogid ja imelikul kombel ei valinud me seekord ei Sakut ega A. Le Coq'i (mida neil polnudki) vaid meile hakkas riiulilt silma Shepherd Neame Brilliant Ale. Ilmselt olime me nii vaimustunud sellest, et kõik muu ununes. Raha selle eest ei tahetud üldsegi ülemäära palju (vist 4 euri).

Kujundus oli siin natukene imelik, aga samas üpriski mugav. Seina ääres olevad istmed olid ära jagatud mini-box'ideks, millede kohal kõrgus seinast tulev seina-lae-põrandalamp. See kaardus täpselt laua kohale ja andis parajat mahedat valgust. Sissepääsu kohal oli lameekraan telekas mis näitas mingit muusikakanalit, kus parajasti laulis Cindy Lauper oma aegumatut "Time after Time". Nostalgicus maximus. Kuid nostalgiat oli siin veelgi. Seinte peal oli kaks kappi mille lukustatud klaasuste taha oli vaatamiseks välja pandud sadu ja sadu õlleklaase. Erinevatest riikidest, erinevatelt tootjatelt, erinevatest aegadest. Osad tolmused, teised uued. Eesti omad on minu jaoks lahedad, sest nendega on seotud mälestused. Kõikide nende klaaside hulgast suutsin ma tuvastada midagi sellist mida ma vaid ähmaselt mäletan, et see kunagi eksisteeris. Tumesinise logoga Wiru Toolse klaasi. Tänapäeval, kes üldse Toolse õlut teab, see teab, et logo on tollel roheline. Aga kunagi aegade alguses oli nende logo tumesinine. Siuke random trivia fakt.

Terve selle aja oli siin asutuses, peale meie, ringi siiberdanud kaks tegelast. Üks neist ilmselgelt baaridaam, sest tema serveeris meile joogid. Teise olemusest ei saanud me päris hästi aru. Siiberdas ringi nii leti taga, kui tagaruumides, istus laua taga ja luges ajalehte või näppis telefoni. Nüüd nähes meie vaimustust õlleklaasidest tuli ja tegi juttu. Tuli välja, et tegemist on selle koha (ühe?) omanikuga. Rääkis meile oma hobist koguda õlleklaase ja, et tal on selle kogu kokku saamiseks kulunud aastaid. Igatepidi lahe ja muhe vend. Oleksime temaga kauemaks juttu jäänud rääkima, kuid meile meenus, et meil oli eelnevalt kokku lepitud üks kohtumine kuhu me juba lootusetult hiljaks olime jäänud. Aga parem Hilja, kui mitte kedagi ja nii me siit edasi liikusime.

Õlu: Saku Originaal 2=3 oli 7 euri.

Peldik: Puhas

Vaatamisväärsused: Muljetavaldav õlleklaaside kogu

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Vana Kaubamaja peahoone küljes

Muusika Baar Saun Kohvik

"Elu on ikka seiklus!"- ütleb Sepa Ott rullnokkade kultusfilmis "Tulnukas". Ja ma pean temaga nõustuma. Sest meie plaan "iga roju oma koju" sai ootamatu tagasilöögi. Nimelt läks meil kõht tühjaks ja me otsustasime enne koju minekut kuskil keha kinnitada. Mäkk oli rahvast täis, samamoodi ka natukene eemal olev kasvuhoone Hess. Järgmine peatus oleks olnud Wok-to-Walk, aga ümber nurga astudes tõmbasime käsipidurit ja jäime jõllitama kohta nimega "Muusika Baar Saun Kohvik". Ka sellest asutusest on saadud omajagu mööda kõndida. Nälg oli kui peoga pühitud ja me otsustasime sisse astuda.

Nelja astmeline trepp alla ei osutunud õnneks liiga raskeks katsumuseks. Mõned sammud edasi asuski baarilett, nagu kirik keset küla. Oli teine selline L-tähe kujuline. Ühes küljes klaasist vitriin, kus paistis mingeid koogikesi. See oli vist too kohviku osa? Õllevalik oli niru. Kuna mu mälu polnud enam sama mis õhtu alguses siis mäletan ma ainult ühte kraani, Saku Originaal. Võimalik, et midagi oli veel, aga ma tõesti ei mäleta. Samuti ei mäleta mitmes Orikas see mulle tänasel päeval oli. Kindel oli see, et mitte esimene. Annal oli õllest kopp ees ja tema tellis Iiri kohvi. Rikas tüdruk, sest see lõbu maksis siin seitse euri. Üks kallimaid mida ma Tallinnas kohanud olen.

Kõik toimingud tehtud oli aeg laud valida, maha istuda ja ümbrust silmitseda. Nii kitšis kohas pole ma vist väga pikka aega käinud. See oli omamoodi tase! Üks sein oli paekivist, teine aga kaetud lillelise kuldset värvi tapeediga. Ja kolmas sein oli üldse peeglitest kokku pandud. Seinte peal ilutses väga mitu telekat, mis kõik olid paigutatud raskest puidust pildiraamidesse. Otseloomulikult olid ka need raamid üle kullatud. Seina sisse tehtud löövides ja eenditel põlesid küünlad. Laes rippus raske kroonlühter, millel oli küljes kerget ugri-mugri sepatöö hõngu. Graniit imitatsiooniga ümmargused laminaatlauad ja kel ei vea saab istuda ebamugavates tugitoolides. Kellel aga veab saab lösutada diivanil. Ühe, kahe või kolme sõnaga- kitš mis kitš.

Rahvast ei olnud palju. Üks paarike istus natukene eemal ja mingi tegelane tegi läpakaga tööd. Aeg ajalt tuli uksest sisse mingi kamp või seltskond, uurisid ringi (vist hindu) ja lahkusid. Ainult üks lärmakas kaalikate grupeering jäi üheks tekiila ringiks. Aga peagi tõttasid ka nemad Veenusesse või kes seda teab kuhu.

Orikas oli siin sitt. Vana, hapukas ja natukene läppunud maitsega. Aga võib-olla oli viga hoopis minus, et ma olin seda kraami kurguni täis. Üks oli kindel, rohkem seda kraami mulle täna enam sisse ei läinud! Ma arvan, et kui ma oleksin väga hästi üritanud siis oleks hoopis välja hakanud tulema. Aga selle eksperimendi jätan ma mõneks järgmiseks korraks.

Ainuke asi mida ma peldikust mäletan on, et see oli puhas, kuid asus kuskil X kohas. Aga asi seegi. Nüüd oli küll aeg kodu poole roomata.

Õlu: Saku Originaal 4.-

Peldik: Puhas

Vaatamisväärsused: Kullatud raamide sisse pandud telekad

Kas tasub külastada: Ei
Transport: 1 minuti jalutuskäigu kaugusel Viru väravatest

Karu Baar

Õhtune tuul oli tõesti tugevaks muutunud. Seepärast otsustasime otsida pelgupaika kuskilt varjulisemast kohast. Ja teatavasti pakub vanalinn selliseid võimalusi hulgim. Panime paika ka tingimuse, et sinna võiks olla lihtne ligi pääseda ja, et distants kodu ja asutuse vahel oleks roomatavas kauguses. Ma ei mäleta kuidas kõik täpselt juhtus, aga mingi moment avastasime ennast mööda käänulist kivitreppi allapoole taarumas, Karu Baari tundmatu sügavuse poole.

Sellest kohast olen ma nii palju mööda kõndinud, et ma võiksin vabalt Karu Baari portjeega sinasõber olla. Teate küll seda vanemat härrasmeest, Viru tn alguses, kes vahest suvaliste inimeste poole pöördub ja neid Soome keeles kõnetades Karu Baari kutsub? Vot tollesamaga. Aga kuna mul ei lubata võõraste inimestega niisama juttu rääkida, eriti kui nad veel õlut pakuvad, siis me ei ole isegi mitte teretuttavad. Imelikul kombel polnud teda täna tööl, aga meid see ei seganud. Käinud läbi selle lühikese, kuid järsu languse, alla keldrikorrusele avanes meile pilt mida ma ei oodanud. Üks asi on leida  kuskilt Lasnamäelt ("Sassi pubi") midagi imelikku, aga hoopis teine asi on leida seda Tallinna vanalinnast. Kõik seinad olid palke meenutavate laudadega üle löödud. Baarilett oli nagu väike jahimajake kõige selle keskel. Ja kuna parajasti olid käimas slaavide jõulud-näärid-uus aasta siis tervet ruumi kaunistasid kõikvõimalikud ehted. Osad vilkusid, teised lihtsalt särasid. Ütleme nii, et silmailu jagus igale maitsele.

Baar ei olnud tühi, aga mitte ka täis. Domineerisid paarikesed, kellest üks oli soliidsemas eas meesterahvas ja teine temast noorem naisterahvas. Mehed rääkisid soome keeles ja naisterahvad olid rohkem või vähem krohviga üle löödud. Osadel naistel oli käes lill, tavaliselt punane roos ja mõni mees polnud ennast täiesti känni joonud. Selles suhtes mõjusime meie siin, kui tulnukad. Ei soliidsemat iga, ei soome keelt, ei krohvitud naist ega mitte känni joonud tegelast. Ilmselgelt vale koht meie jaoks, aga ilma õlle joomata me siit ei lahku oli ka selge.

Teenindus oli kiire ja sulaselges vene keeles. Probleemi polnud ja diil sai tehtud. Leidsime ühes nurgas, otse teleka all vaba laua. Nüüd oli aega natukene põhjalikumalt ringi kaeda. Nagu eelnevalt öeldud sai siis koha põhimotiiv oli palkmaja. Teine motiiv oli mingisugune hiiglaslik seinamaal, mis kujutas Tallinna raekoja platsi ja vist üritas mingit lugu rääkida. Me ei saanud sellest loost aru, kuigi üritasime. Aga äkki mingit lugu polegi? Veel jäid kujunduselementidena silma lae alla kinnitatud akordion ja ümber postide tekitatud ultramini püstijala lauad. Need oli tõesti nii pisikesed, et üle kahe klaasi õlut nende peale ei mahu. Või noh äkki pigistab kuidagi kolm klaasi ka ära. Nii ehku peale.

Mehi ja naisi, aga vooris sisse ja välja. Ma olin tõeliselt üllatunud, et rahvavoog siin nii tihe oli. Popp koht. Isegi peldiku järjekorras pidin seisma. See oli õnneks suhteliselt roogitav. Ei midagi üllatavat ega silmapaistvat. Kahju.

Kokkuvõttes võib öelda, et see koht üllatas mind positiivselt. Tõsi kogu väljanägemine on kulunud ja mitte kõige viisakam, kuid siiski piisavalt väärikas, et mõni teine päev siia tagasi tulla.

PS. Pöörakem tähelepanu Karu Baari sissepääsule. Ma võin eksida, kuid samas olen ma üpriski kindel, et selliseid baare, kus sissepääsu kaunistab klaasvitraažaken ja ukse kohal asetseb temaatiline raidreljeef, ei ole meite maal mitte palju.

Õlu: Saku tume ja Paulaner nisuõlu u 3-4.-

Peldik: Puhas

Vaatamisväärsused: Mingit lugu jutustav hiiglaslik seinamaal

Kas tasub külastada: Jah
Transport: 1 minuti jalutuskäigu kaugusel Viru väravatest

Hr. Mauruse Pubi

Meie järgmine sihtmärk ei asunud kaugel. Natukene kõndimist või praeguseks hetkeks tuleb juba öelda, tuigerdamist, ja kohal me olimegi. Asukoht on Mauruse pubil skandaalne, otse kahe kooli vahel! Kui Oss sellest teada saaks siis ilutseks juba järgmisel päeval uksel silt "Suletud". Loodame, et ta sellest ka kunagi teada ei saa, sest koht ise on legendaarne. Ja seda kõige paremas mõttes ja lõbusamas võtmes.

Erinevalt eelmisest kohast oli siin rahvast, kui murdu. Päris tõsiselt tekkis mure, kuhu ennast istuma sättida, sest valida oli ainult kolme vaba laua vahel. Kuna samal ajal valisime endale ka jooke siis osutus ülesanne mitte kõige kiiremini lahendatavaks. Sest nagu me kõik teame, kui mehed on üldse milleski head siis see on multitasking. Kuulata naist näägutamas, kaasa noogutada ja samal ajal õlut juua, meil õnnestub see kõik suurepäraselt. Vaadist saime valida kolme joogi vahel: vana tuttav Orikas, gin long drink ja mingi siider. Valik langes vanale tuttavale Originaalile. Joogid käes tegime kõige lihtsama valiku ever ja istusime kõige lähemal asuva vaba laua taha. Selleks osutus nurgadiivan teleka all. Ahjaa teenindajanna oli igat rõõmsameelne ja särtsu täis. Ütleme nii, et meeldiv vaheldus eelnevate kohtadega võrreldes.

Telekas näitas mingit otseülekannet League of Legend'ist (edaspidi LoL) või DOTA 2'st. Ma ei tee neil vahet. Aga, kes ei tea siis tegu on arvutimängu(de)ga, kus mingid kangelased võitlevad üksteise vastu. Mingid meeskonnad on ka vist, aga see eriti ei päde, sest need kellega sa samas meeskonnas oled on tavaliselt idioodid. Kuna paljud mängijad on 10 aastased vene poisid, siis kaks kõige rohkem kasutatud sõna (ametlik statistika) on cyka ja bljat. Kuuldavasti pidi ka mingi eestlane ühes neist mängudes raha kokku kühveldama. Aga meie oleme vanakooli tegelased ja eelistasime midagi reaalsemat ja inimlikumat teha, kui lihtsalt telekast arvutimängu vahtida. Päästerõngaks osutus vana hea lauamäng nimega "Tsirkus".

Mäletate, et "Peemot"is viskasin ma täringut nagu noor jumal? Ikka kuus ja kuus ja kuus. Nüüd siin oli kõik hoopis vastupidi. Täring ei veerenud kohe üldsegi mitte. Ja kui veeres siis ikka sellise ruudu peale, kus kohast mind mitmeid ridu allapoole kupatati. Kuus korda jõudsin ma 83nda ruudu peale ja kuus korda kupatati mind tagasi ruut 59 peale. See mäng vihkas mind täiega. Loomulikult sain ma selle mängu pähe. Sajaga.

Nagu eespool sai kirjutatud siis pubi oli rahvast täis. Oli mitu seltskonda, kes veetsid lõbusalt aega. Aga kahjuks või õnneks ei paistnud mitte keegi neist millegi erilisega silma. Kõik käitusid viisakalt ja sündsuse piires. Ainult peldikust välja tulles ütles üks tegelane mulle tee peal tere. Ma ei tea, kas see on kohalik komme või ta oli lihtsalt viisakas. Igatahes ütlesin ma talle tere vastu. Peldik muide oli igatepidi tip top ruum.

Kuna tuul puhus üha tugevamalt siis oli aeg purjed heisata ja järgmisesse kohta triivida.

Õlu: Saku Originaal 3= 7.90.-

Peldik: Korras

Vaatamisväärsused: Erinevad lauamängud

Kas tasub külastada: Jah
Transport: 2 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust

Kodused Toidud

Kes veel ei tea, siis üks legendaarsemaid toiduasutusi asub Tallinna Bussijaama kõrval. Otse peasissekäigust vasakul üle tee. Teevad koduseid toite koduste hindadega. On 24h lahti ja nii iga päev. Heakene küll, ausalt öeldes ei ole ma kunagi vaadanud, kas nad ka uus aasta ja jõuluõhtul lahti on, aga ma arvan, et on. Pead igaksjuhuks ei anna.

Seda kohta tutvustas mulle üks vana sõber, oma 20 aastat tagasi, ja sest peale olen ma aeg ajalt siit ikka läbi astunud. Peamiselt selleks, et keha kinnitada või siis võtta üks kiire Double Bock ja vaadata kuidas see elu tegelikult siin riigis käib. Vahel juhtub, et see koht on täiesti tühi, teistel kordadel, aga puupüsti täis. Seekord polnud ei nii ega naa.

Antud lugu juhtus peale "suurepärast" karaoke kontserti Shamrockis. See koht lihtsalt sattus meile sõbraga tee peale. Otsustasime teha ühe kesköise seljanka ja viimase joogi. Reispassiks või nii. Meie sisenemise hetkel oli kliente kolm. Üks leiba sööv ja bocki rüüpav vuntsidega härrasmees. Ja üks noorpaar. Või mis noorpaar? Pigem hilisteismelised. Mõlemal ees ports toidu ja joogiga. Toitu nad puudutanud veel ei olnud, kuid jooke olid nad pealt trimminud. Ilmselt need viimased lonksud olidki need mis kogu selle loo sünnitasid. Kui ilusasti öelda, siis neiu oli üpriski närtsinud olemisega. Poiss üritas teda drunkishis ära rääkida, aga ta ei võtnud vedu. Samas suutis neiu telefoni näppida nii, et päris surnud ta polnud, lihtsalt ükskõikselt purjus. Kuna neiu noormehe verbaalse mörina peale iha üles ei näidanud siis otsustas härra teise taktika valida ja hoopiski enda kehailu visuaalselt presenteerida. Ja kuidas seda ikka kõige paremini teha, kui mitte vabastada oma musklid neid katvatest riietest. Jorh-Adniel Kiire moodi ülakeha paljastatud asus ta pükste kallale ja oleks need ilmselt ka kunagi maha saanud, kui sisse poleks astunud politseipatrull. Neile kes siia tihti ei sattu oleks alalõug imestusest põrandani vajunud. Kuidas politsei nii kiiresti avaliku korra räigele rikkumisele, mida enesepaljastus avalikus kohas kindlasti on, reageeris? Aga minule, kui vanale kalale oli kõik väga selge. Nimelt käivad politseinikud siin väga tihti einestamas. Ja seda tulid nad tegema ka nüüd. Heitsid korraks toimuvale pilgu peale, tegid peas kiired arvutused ja jõudsid järeldusele, et hetkel on kõik veel kontrolli all. Politsei tellis endale süüa ja samal ajal otsustas poolpaljas noormees ennast uuesti riidesse panema hakata. Meie, aga sõime seljankat ja jõime Gin Long Drinki ning jälgisime mängu. Mingi väike vidin mu sees ütles, et sellele etendusel on rohkem, kui üks vaatus.

Teine vaatus saabus siis, kui politseinikud olid oma toidu söömisega jõudnud  nii umbes täpselt poole peale. Just siis tundus noormehele, kes vahepeal oli üritanud oma neiuga ilma erilise eduta suhelda, et nüüd tuleb vahetada vestluspartnerit. Kuna meie ei tundunud talle piisavalt huvitavad ja vanem vuntsidega härra oli juba lahkunud, siis jäid järgi ainult politseinikud. Ohh fun! Tema segasest jutust oli raske aru saada, kuid ta vihjas midagi oma närtsinud kaaslasele. Politsei vastas väga viisakalt, et neil on olukord kontrolli all. Purjus inimene saab, aga asjadest omamoodi aru ja selline vastus teda ilmselgelt ei rahuldanud. Oma pahameelt otsustas ta väljendada korrakaitsjaid sõimates. Igal inimesel on oma taluvuspiir ja nende politseinike oma jooksis kuskil: "Kuradi Eesti Politsei" ja "Tõmmake siit nahhui" vahel. Krapsti püsti, sõimajal käed selja taha ja koos uksest välja. Kõik käis väga kiiresti! Ma ei jõudnud isegi lonksu helesinist jooki võtta. Neiu kusjuures ei liigutanud ripsmeidki. Natukese aja pärast tuli üks politseinik tuppa, võttis nooruki väliriided ja liikus nendega tagasi välja.

Mõne aja möödudes tulid mõlemad korrakaitsjad rahulikult tuppa tagasi ja jätkasid söömist nagu poleks mitte midagi juhtunud. Mul oli supp söödud, kuid jooki veel paar sõõmu järel. Olelesin niisama ja mõtlesin, et huvitav mida nad väljas selle bravuuritariga tegid. Kas andsid nuia? Kas toppisid kuuti? Äkki saatsid lihtsalt koju ära? Vastused mu küsimustele saabusid õige pea, kui uks avanes ja toosama vennike enda nina uuesti sisse vedada üritas. Momentaalselt olid mõlemad korrakaitsjad tagajalgadel ja üks neist küsis jõulisel häälel: "kas sa tõesti ei saanud meie jutust aru?". Poiss oli ennast vahepeal kaineks ehmatanud ja vastas kogeledes ja ülimalt alandliku häälega: "ma unustasin oma mütsi siia". Väljas oli talv ja taevast sadas alla laia lund. Probleem lahendati kiiresti ja vennike lahkus enne, kui ta tuppa jõudis astuda. Võtsin klaasist viimase sõõmu ja lahkusin paar minutit peale viimast vaatust. Vot selline seiklus siis veel päeva lõpuks. Eesti Politsei sai plusspunkte olukorra kiire ja vägivallatu lahendamise eest. Ja too närtsinud lilleke? Ma ei tea mis temast sai, kuid ma olen kindel, et järgmine päev oli tal sitt olla.

Õlu: Erinevad pudeliõlled 2.80.-

Peldik: Võtmega avatav ja paras peldik

Vaatamisväärsused: Teised kliendid

Kas tasub külastada: Jah
Transport: Kõik mis Tallinna Bussijaama juurde toob

Lost Home

Öeldakse, et kolm on kohtu seadus. Täpselt kolm korda tuli meil käia selle koha ukse taga enne, kui meid siia müstilisse asutusse sisse lasti. Ma ei taha küll mitte kedagi süüdistada, aga tobedamate lahtiolekuaegadega baari pole mina veel varem kohanud. Nimelt on see koht avatud reedel ja laupäeval alates kella kuuest õhtul kuni kedagi ei koti. Sellest ka meie kaks korda tühikargamist enne, kui otsa peale saime. Kuidas me julgeme tulla enne kella kuut ja mitte õigel päeval? Aga iga mees teab ise kuidas ta oma äri ajab. Aga äkki nii ongi parem?

Baar ise oli täiesti tühi (üllatus?). Unine noormees, kes täitis baarimehe ülesandeid, tahtis vist parajasti välja suitsu tegema minna, kui me saabusime. Igati viisakalt oli ta nõus oma ihasid nikotiini järele taltsutama ja enne meid ära teenindama. See võttis meil natukene aega, aga saime hakkama. Õlled tellitud oli aeg ümbrust kaeda ja tegevust otsida.

Sisekujundus on siin tase! Venelased ütlevad selle kohta lihtsalt: "Вот это да!". Keldrikõrts mille paekivist laotud seinad on üle "värvitud" hõbedase spray-värviga, lage mis oli väga madal, kaunistasid palk imitatsioonid, mille küljes rippusid miniatuursed diskopallid. Kohatult kõrge baarilett, selle kohal rippuv seinakell, mis näitas kogu aeg ühte ja sama aega. Teises ruumis rasked kardinad seintel, mõned diivanid ja lauad ja lamedad telekad. Ühesõnaga kogu see kupatus nägi välja nii nagu oleks kambale pimedatele usaldatud kujundaja roll. Aga vähemalt oli kõik enam-vähem puhas ja korras ning see on oluline.

Kohta otsides ja valik oli lai haaras koheselt meie pilku noolemäng. Ohh boy, ohh boy! Selge oli see, et läbi aegade kõige vingem duell pidi just siin ja just täna aset leidma. Tavapärase 501 > 0 asemel otsustasime mängida "Killer"it Oxford Uni. reeglitega. Googeldades leiab Killeri reeglid kergesti ülesse. Kuna baaril oli meile anda ainult 2 noolt siis võttis kõik natukene rohkem aega, kui oleksime tahtnud, kuid lisas kuhjaga lõbu juurde. Mäng oli tempokas, lõbus ja lõppes minu jaoks võidukalt. Kuna õlut veel klaasis oli siis otsustasime teha mõned kiired roundid suvalist loopimist. Näiteks, kes tabab esimesena bullseye'd. See oli lahe, sest me suutsime mõlemad punasele täpile pihta saada rohkem kui korra, aga nool kukkus igal kord mängulauast välja. Kuni momendini mil ma üks hetk suutsin oma täpsuse, kiiruse, osavuse ja jõu kõik ühte viskesse kokku segada ja panin enda paremuse taaskord maksma. Järgmine mäng oli triple 20, mis lõppes täpselt 1 viskega Phili poolt. Puhtast uudishimust mõtlesin ma proovida mitu viset mul kulub. Peale kuuekümnendat üritust läks lugemine sassi ja lõin käega. Seega kolme erineva mängu peale taaskord sõbralik viik, skooriga 2-1, minu kasuks.

Nagu eespool juba mainitud sai siis peale meie ja teenindava personali ei olnud siin mitte ühtegi hinge. Olukord ei olnud vahepeal muutunud. Kuna õlu hakkas lõppema siis oli vaja läbi viia eksperiment ekspeditsioon trooniruumi. Seinal Corona Extra reklaamtahvel, mis läikis nii, et seda võis vabalt peeglina kasutada. Äkki oligi peegliks mõeldud ei oska öelda. Aga muidu tavaline peldik tavaliste featuuridega. Rohkelt Flora fänniklubi "5 sektor" kleepekaid. Ütleme nii, et olen hullemates kohtades viibinud.

Õlu, mis meile serveeriti oli Saku Originaal ja seekord pudelist, sest kraane sellel kohal ei märganud. Aga toode oli aus. Tekib kuri kahtlus, et Saku on seekord ennast ületanud ja suutnud mingisuguse stabiilsuse saavutada. Vähemalt selle ühe tootega.

Aga õhtu oli veel noor ja meil oli aeg edasi liikuda.

Õlu: Vaate ei olnud ainult pudelid

Peldik: Keskmine peldik

Vaatamisväärsused: Noolemäng

Kas tasub külastada: Kui teile sobib olla õigel aja õiges kohas, siis võite ju sisse astuda
Transport: 7 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust

F.U.B.A.R.

Järgmine sihtkoht oli meile teada, kuid nagu tihti juhtub on võimalik punktide A ja B vahele tekitada ka punkt C. Ja nii läks ka seekord. Selle asemel, et valida lühem ja kiirem tee läbi Tatari tänava valisime meie Pärnu mnt. Väga täpselt ei mäletagi miks. Kuid ilmselt oli loogika midagi järgmist: me teame mis kohad Tatari tn on, kuid Pärnu mnt.'le satume harva, vahe on mõned meetrid, äkki leiame midagi. Kui siin ilmas on midagi kindel siis need on poliitikute rumalus ja ootamatult teele sattuvad baarid. Ja nii läkski. Kohe Westmani Äri kõrval paistis helehall valgustabloo millel ilutses kiri "F.U.B.A.R.". Sissepääsuks oli klaasuks ja seest paistis kõik üpriski pime. Westmani Äri ees istusid kaks kodutut, kes hakkasid kähiseval häälel midagi soiguma ja üks noorem kutt tammus ringi ning rääkis telefoniga. Meie jaoks oli koht kinni ja plaanisime kohe edasi liikuda, kuid too noor kutt lõpetas just oma kõne ja ütles, et koht on tegelikult lahti ja õhtul tuleb siin kontsert, et kui me tahame siis võime vabalt sisse astuda. Nii viisakast kutsest ei saa ju keelduda?

Mulle tundus, et ma olin selles kohas juba varem käinud. Mingi kontsert oli, kus mängis suvaline Pärnu bänd noorukese Kristel Aaslaiuga eesotsas. Ainult, et toona nägi see koht väga palju nooblim välja. Praegune sisustus meenutas tavalist metalheadide punkrit, mustad seinad, loendamatute nimedega bändide logod, ühes otsas väike lava teises viltune baarilett. Ainult laval olevad hiigelsuured peeglid tundusid imelikud. Aga savi sellega.

Vaadiõlle valik koosnes täpselt kahest tootest millest üks oli Rock, mis tavaliselt annab mulle väga valusa pohmaka. Tuli tellida teist ja selleks osutus Staropramen. Ja arvake ära mis juhtus? Täpselt see mis paljudes varasemates kohtades- vaat sai tühjaks. Taaskord üks koht tilgatumaks joodud!!!! Ei tegelikult nii ei läinud. Baaridaam, kes ajas juttu mingi oma tuttavaga või oli see hoopis mingi random tüüp, kes üritas talle kätt seeliku alla ajada, ei tea jäi selgusetuks. Igatahes palus baaridaam sellel tegelasel aidata vaati vahetada. Tundus imelik, aga kes oleme meie, et arvustada? See tüüp polnud vist eales mitte ühtegi vaadivahetust teinud. Alguses vaatasime me seda tühikargamist pealt kerge hämminguga, kuid lõpus elasime talle täiel rinnal kaasa. Vaat sai vahetatud ei rohkem ega vähem, kui kümne minutiga, mõni minut siia sinna.

Õlled käes oli aeg endale vaba laud leida. Kuna me olime ainsad kliendid, peale bändimeeste, kes tegid soundcheck'i, siis polnud see keeruline. Olnud kenasti ennast laua taha sisse seadnud toetusin ma korraks küünarnukkidega lauale ja siis hakkas juhtuma. Õnnetust ei juhtunud, sest me refleksid on kiiremad kui suslikul. Aga terve lauaplaat tegi väga imeliku jõnksu põranda poole, rohkem kui tohtinud oleks, mille peale me instinktiivselt oma õlledest kinni krabasime. Probleemi lähemalt uurides selgus, et lauaplaat oli alusraamistiku külge kinnitatud ainult ühe kruviga. Ja nagu kohe selgus polnud seegi eriti korralikult sisse kruvitud, sest näpuga viis sekundit urgitseda ja see kruvi oli mul käes. Kui palju õlut on see laud põrandale ajanud?

Lürpisime õlut, vaatasime ringi ja kuulasime soundcheck'i. Laval oli esimene bänd, kes tinistas karmimat muusikat. Tänapäeva metal bändid on imelikud. Laval oli ainult 1 karvane, teised kõik sellised otse koolipingist tulnud viitele õppivad nohikud. Vanasti oli nohikuid ka, seda kindlasti, kuid nad varjasid ennast pikkade juuste, nahktagi ja neetide alla. Ma tahtsin sellega vist öelda seda, et imago oli kunagi tähtis. Teises bändis polnud seda ühtegi karvast, kuid seevastu oli neil trummar kiilakas. Ja tagus kõikidest teistest pillidest pikka kaarega üle. Nii üle, et kõrvadel hakkas valus. Õlu oli parem, kui need kaks bändi kokku. 

Peldik on neil sama sinine nagu McDonaldsis. Neoon sinine valgus, selleks, et narkarid oma veene üles ei leiaks. Sobilik neile, kuid mul paneb selline asi silmad valutama. Ja silmad kinni häda tehes võib juhtuda, et mitte kõik tilgad ei lähe sinna kuhu vaja. Ma ei ole kindel, kas just nii läks, kuid ma vabandan igaks juhuks takka.

Kolmandat bändi me kuulama ei jäänud, sest õlu sai otsa ja meil oli aeg edasi liikuda. Õue jõudes haarasid meil hõlmast kinni taas need kaks kodutut, kes seal juba varem viibisid. Tahtsid kohvi või tee raha. Või, et me neile emba kumba jooki siitsamast Westmanni Ärist ostaksime. Kuna väljas oli tõesti külm, siis miks ma mitte. Kaks topsi kuuma veega ja suur pakk Liptoni teed sai ostetud ja nendeni toimetatud mille eest nad väga tänulikud olid. Sel ajal, kui me poes olime olid nad sama palve esitanud ka ühele kenale neiule, kes lahkesti oli nõus neid aitama. Kuid nähes, et kõik on juba meie poolt korda aetud ta lihtsalt naeratas meile.

Õlu: Rock ja Staropramen vaadis hinnaga (vist) 3 euri

Peldik: Sinine nagu esmaspäev, kuid korras

Vaatamisväärsused: Metal bändide logod seinal

Kas tasub külastada: Kui elav muusika meeldib siis vist jah
Transport: 5 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust

Hookah Palace

Kui päris aus olla siis mina oleks sellest kohast sirge molliga mööda kõndinud, kuid saatusekaaslane juhtis tähelepanu roosakas-lilla-punasele sildile, millel oli selgelt väljatoodud sõna "baar". Nojah kuna kokkulepe oli, et külastame baare siis tuli tegu teoks teha. See, aga miks ma sellest kohast oleksin mööda kõndinud on lihtne: maja on halli ja luitunud välimusega. Tekitab sellise tunde: "a millal see kupatus siin kokku lükatakse ja euro asemele ehitatakse?". Õnneks pole seda veel jõutud teha ja meil õnnestus sees ära käia.

Väike kivitrepp ja pööre paremale ja voilaa see me olimegi. Vahele jäi ka paar ust, aga see pole vist nii oluline, sest teatud konditsioonis võib ka ustest otse läbi kõndida. Umbes nagu Vinski seintest. Ja seinad olid need millele mu pilk esimesena kinnitus. Need oli hüpnotiseerivalt tumelillat värvi. Hüpnotiseerivalt seepärast, et need olid koledam kui öö. Tõeliselt rõvedad. Kohe pearuumi sissekäigu kõrval oli järsk trepp alla. Ohutuse mõttes oli sinna umbes niidi jämedune plekkkett ette tõmmatud. Hea seegi. Jõulukaunistused ehtisid aknaid ja laes näitas valgust valgusti, mis imiteeris Swarkovski kristalle. Kirik keset küla, aga oli baarilett. Menüü, ilma hindadeta, oli seina peal. Neoonrohelised tähed, lilla seina taustal, mõjusid kainestavalt. Kainenemise vastu aitab teadupoolest ainult üks asi ja seda me ka ostsime.

Joogid ostetud oli vaja ennast kuskile istuma sättida. Koht koosneb tegelikult kolmest ruumist: esimene ruum ehk lounge oli see kus me parajasti olime. Teine oli vesipiibu ruum ja see oli paksult tossu täis. Kolmas ruumi oli köögi kõrval ja meenutas sisustuselt püstijala restorani. Otsustasime, et jääme esimesse ruumi. Häda selle esimese ruumiga oli see, et ainuke istekoht asus kahe külmkapi vahel, otse teleka all. Aga kuna me polnud eales varem mitte üheski baaris kahe külmkapi vahel õlut joonud siis tuli kogemuse saamiseks seda teha. Tehtud tehtud. Meie peade kohal, seina peal, oli lameekraan telekas, millel osa ekraanist oli nässus. Ilmselt olid osad härrad liiga hoogsalt püsti tõusnud ja pea vastu telekat ära löönud. Ja nii korduvalt. Ja noh eks targem annab alati sellistel puhkudel järele.

Õluks valisime A. Le Coq Premium'i. Ja keegi võttis tee ka. Õlu oli saast, aga välimus ohh sa mu meie! Päris ausalt ma ei teadnud, et ALC Premium suudab kraanist väljuda sellise vahuga. See oli paks, lumivalge, meenutas jäätist või lumepalli suppi. Tükk aega ei raatsinud kohe sõõmugi võtta, sest kartsin seda kunstiteost ära rikkuda. Thumbs up läheb siinkohal baaridaamidele, kes sisuliselt peedist pesumasinale trumli tegid.

Nagu juba kirjeldasin siis atmosfäär siin oli nagu oli. Tagumine ruum oli täis tossu ja see koht kus meie istusime oli täis lõhnu mis tulid läbi avatud luugi mille taga asus köök. Kuigi menüü tundus olevat indiapärane askeldas köögis ringi täitsa valge tegelane. Natuke aega hiljem selgus, et päris nii see vist kogu aeg ei ole, sest mingi moment hakkasid kaks tumedama nahavärviga tegelast mingit manti õuest kööki tassima. Ülejäänud inimesed, kes teistes ruumides viibisid olid igavad ja nendel pikemalt peatuma ei hakka.

Eksperimendi mõttes ja tegelikult ka häda sunnil oli vaja külastada ka peldikut. Ja see siin oli täielik tase. Julmemat urgast on raske ette kujutada. Istuda ei julenud, kurat isegi seista ei julenud. Põrand oli korralikult täis lastud võimalik, et juba suvel, ja koristanud polnud  vahepeal seda keegi. Kõige huvitavam oli aga see, et meeste ja naiste ruumide vahel oli kena gloryhole. Või õigem oleks öelda glorycrack. Keegi keenjus oli kogu kupatuse nii projekteerinud, et vahesein jäi sinna kus asus aken. Ja aknalingid olid aknast loomulikult eemal. Mis omakorda takistas seina ehitamist nii, et see oleks tihke jättes põrandast laeni umbes 15cm laiuse prao. Kuna Anna sattus samal ajal naiste peldikus olema siis leppisime kokku, et selline ehitusstiil on meile tundmatu. Et kõik ikka ametlik oleks siis lõime läbi glorycracki käed.

Kuna muusika, mis telekast tuli (MTV btw) oli jama ja õlu oli otsa saamas ning õhtu oli veel noor siis otsustasime lahkuda. Järgmised kohad ootasid ja meil polnud tol momendil veel aimugi mida nad meie jaoks endas peidavad.

Õlu: A. Le Coq Premium 3.50.-

Peldik: Totaalne peldik

Vaatamisväärsused: Peldik

Kas tasub külastada: Nii ja naa
Transport: 4 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust (kasutage tunnelit)

Baieri Kelder

Uus päev tõi uued mõtted. Kuna eelnev nädalavahetus oli olnud vana aasta ära saatmine ja tahe uute õllede hindamisega juba peale hakata nulli lähedane siis otsustasime vaadata üle mõned alternatiivsed joogikohad. Kuna Koplis on trammitee üles kistud ja õues liiga külm, et kuskile kaugele kondama minna langes valik kesklinna peale. Olime valmis, et mõned asutused on suletud, aga sellist nurjumiste rida ei osanud me ette näha. Pikk lugu lühidalt, Baieri Kelder oli ei rohkem ega vähem, kui alles kaheksas asutus mille uksel puudus silt "Suletud" ja uks ei olnud lukus.

Sees oli soe! Kaminas praksusid puud ja kõlaritest tuli '90date Inglise poppi. Teenindajaid oli üks ja kliente mitu. Kuna koht tundus noobel siis tekkis väike arusaamatus, kas joogid saab tellida lauast või peab ronima leti äärde. Olukord lahenes kiiresti, sest teenindajanna hakkas menüüsid kätte lappama. Saime vihjest aru ja valisime laua.

Teenindus oli keskmise kiirusega. Võttis natukene aega enne, kui menüüd meieni jõudsid. Ja, kui nad jõudsid siis ohhmaigaadwtf moment rabas meid tõsiselt. Asi polnud mitte menüüdes vaid teenindajannas. Ma ei ole kohanud mitte ühtegi naisterahvast nii jämeda häälega. Nagu tõsiselt. Ma ei suudaks selliseid noote välja võtta ka oma kõige tumedamal pohmapäeval. Võib-olla on tal miski haigus, ei tea, aga jahmatama pani iga kord, kui ta laua äärde tuli ja mingi lause ütles. Õlu tellitud oli aega ümbrust kaeda.

Sisustus meenutas klassikalist vanalinna keldrikat. Paekivi seinad, kaared siin ja seal, kamin, eemal kõrge baarilett kus võis näha õllekraanide valikut. Kamina kohale, korstnale, oli projekteeritud kell. See näitas täpselt sama aega mis mu telefon. Ühe seina ääres altari moodi vitriin, kus peal kõiksugu õlleraamatud. Peamiselt Eesti keeles. Plusspunkte sadas.

Külalisi oli mitmeid. Kõiksepealt üks noorpaar, kellest ma ei saanud päris täpselt aru mida nad siia tegema on tulnud. Nad oli tellinud endale kahe peale ühe suure (1L) kannu õlut ja tegid sellest pilte. Nii iga sõõmu kohta 3 pilti. Väga veider. Teine paar oli sugarmommy oma noore armukesega. Nende tegevus oli visuaalselt arusaadavam, aga ka rohkem perversne. Ja kolmas paar või õigem oleks öelda vanapaar, oli lihtsalt väljas, et oma ellu natukene särtsu juurde tuua. Pudel veini ja suured praed, nad võtsid kõike mida sellel kohal pakkuda oli. Lahkudes patsutas vanapapi mulle veel õlale ja soovis naeratades meil kõigile hüva õhtu jätku. Olime sama lahked vastu ja pöörasime tähelepanu sellele, et ta unustas ühe oma kinda ja kaasa pakitud toidu laua peale maha. Ta oli tänulik.

Õlu, Paulaner Dunkel, oli hea. Mõnusalt värske, in prime condition, nagu ütleks mõni. Ei mäletagi millal seda isendit viimati vaadist juua sai. Kuna vahepeal sai uuesti menüüd vaadatud siis hakkas meile silma üks huvitav isend- "Põhjala Tume". Teaduse huvides ja põnevuse tekitamiseks jätsime selle järgmiseks korraks.

Peldikut ma peldikuks kutsuda ei julge, sest nii puhtas peldikus pole ma vist mitte kunagi varem käinud. Ma võin kihla vedada, et selle põranda pealt toitu süües on võimalus mingi kõhuhäda endale hankida väiksem, kui mõnes teises toidukohas laua taga istudes. Respect koristajale!

Õlu: Valik erinevaid. 2=3 Paulaner Dunkel maksis 7.80

Peldik: Kuninglik ruum!

Vaatamisväärsused: Otseselt puuduvad

Kas tasub külastada: Jah
Transport: 5 minuti jalutuskäigu kaugusel Vabaduse väljakust (kasutage tunnelit)

St. Patrick's (Foorumi keskus)

Päeva lõpuks on alati hea kuskile välja jõuda. Kuna oli jõulude ja uus aasta vaheline aeg ning paljud kohad, mida me planeerisime külastada, olid kinni siis pidime leppima paratamatusega, et St. Patrick's käib kah. St. Patrickud on legendaarsed kohad. Neis juhtunud lood, aga veel legendaarsemad. Ma olen saanud Pärnu mnt. St. Patrickus kolmest joodud Saku Originaalist elu pohmaka, näinud magavat Kanada hiinlast nägu seljankas ja uriinist uppuvat põrandat Vana-Posti omas ja kaklevaid, kraanikaussi ropsivaid ning kukkuvaid, kuid terveks jäänud, tegelasi Suur-Karjas. Ja see on ainult jäämäe tipp. Kaks esimest on oma uksed sulgenud kuid kui jaksu jätkub siis Suur-Karja oma saab ehk oma postituse. Ja vot nüüd seisis Foorumi maja St. Patrick's meie ees nagu väljakutse.

Asutus oli rahvast viisakalt pungil. Hoolimata sellest, et oli kesknädal ja kell mitte kõige varajasem. Aga asukoht on hea. Otsustasime oma kodinatega ennast teisele või kolmandale, oleneb kuidas lugeda, korrusele vinnata. Üks laud akna all oli vaba. See oli hea, sest nii saime nagu perverdid muiste vaadata millega tegelevad inimesed majas mis asub üle tee. Üks habemega mees tegi teed, teises korteris oli tüdrukutel mingi oleng käimas- jõid veini. Elu nagu dokumentaal filmis.

Õllemenüüst vaatas vastu tavaline läbu, Saku vaadis ja muu jama pudelites "et oleks maitseküllust" ikka kamaluga võtta. Aga see oli mitu korda rikkalikum, kui Massimo Trattorias. Me olime taaskord jõudnud "in da right place". Silma hakkas laua peal olev buklett, mis pakkus 2=3. Kolme erinevat sorti Grimbergenit? Ja kuna baaridaam oli just meieni jõudnud siis panime tellimused sisse: igast sordist üks. Kokku 3 erinevat, mitte üheksa õlut sai veel üle toonitatud. Inglise keeles.

Kuna ühtegi huvitavat tegelast, peale ühe ameleva paarikese, kellel oli ka kaks sõpra kaasas, silma ei hakanud siis ootasime kuni õlud meieni toimetatakse. See on kord juba nii seatud, et kui kõik läheks nii nagu tahta siis oleks igav. Nii ka seekord. Me ei saanud oma kolme erinevat õlut. Samuti ei saanud me üheksat õlut. Me saime kolm täiesti identset õlut, Grimbergen Ambree, pooleliitristes pokaalides. Me nägudes peegeldus hirm, sest olime just lõpetanud lugemise enda viimasest kokkupuutest nimetatud margiga. See ei olnud just eriti positiivne. Baaridaamilt selgitust küsides, et me tellisime ju erinevad vastas ta, et see on puhtalt tema viga. Sest ta unustas meile selgitada, et buklett on puhas reklaamitrikk ja neil olevat tegelikkuses ainult ühte sorti Grimbergenit. Kuna ta tegi seda viisakalt siis ei viitsinud ka meie ebaviisakad olla. Oleks võinud ju kogu laadungi tagasi saata? Aga me otsustasime saatusega rinda pista! Üllatus tabas meid peale esimest lonksu. Suurtehase kohta oli see vedelik üllatavalt maitsev. Läks kenasti alla ja kui päris aus olla siis oleks võinud ka juurde tellida. Aga kell oli juba liialt hiline selle jaoks.

Käik peldikusse sai olema Indiana Jones filmi stiilis seiklus. Uks oli lukus. Ukse kõrval, seina peal oli fonoluku moodi asi ja selle kõrval kaks silti, üks inglise keeles ja teine kohalikus, tekstiga. Taipasin kiiresti, et see googletranslate üllitis peab andma mulle vajalikku infot pääsemaks teisele poole ust. Aga värdtõlge Eesti keelde pani kukalt kratsima. Ma ei mäleta enam täpselt millest see tekst koosnes, aga "kolm korda neli kuute" ei ole raisk sama, kui inglise keeles three, four, six. Igatahes võttis selle koodi muukimine mul natukene aega ja lahenduse sain alles originaalteksti lugedes. Sees olles mõtlesin, kui mitu tegelast on ennast selle fonoluku ette täis lasknud. Sest, kui on häda siis viimane asi mida sa teha tahad on mõistatusi lahendada. Ainuke mõistatus mida sa lahendada suudad ja osad vahest ka seda mitte eriti edukalt, on kas sul on jalas püksid millel on lukk või nööbid. Nööbid on saatanast!

See unisex peldik nägi välja nagu peldik. Minu kuudi ukselukk oli tatiga liimitud, põrand täis lastud ja osa rullist oli tõmmatud üle põranda triibuks. Tabasin end mõttelt, aga kuidas naised unisex peldikutesse suhtuvad? Kui sa pead külastama seda meeter korda kaks kambrit, kuhu mõni härra on just oma pohmalaadungi tühjendanud? See võtab tavaliselt ka suurematel meestel pisara silma, aga mis siis õrnadest õiekestest saab? Või äkki on siin seletus sellele miks osad endale nii palju parfüümi peale piserdavad? Peldikutes tulevad head mõtted.

Aga kell oli juba mitu ja aeg tänase päeva sündmustele kriips alla tõmmata sobilik.

Õlu: Grimbergen Ambree 2=3, 7.80.-

Peldik: Peldik

Vaatamisväärsused: Sissepääs peldikusse, inimeste tegemised vastasmajas

Kas tasub külastada: Kui midagi paremat teha pole
Transport: Kõik trammid- peatus "Hobujaama"

Peemot

See on kord juba nii seatud, et kui keegi omandab legendaarsusest veel kõrgema staatuse siis pannakse ta kinni. Vahet pole olgu ta inimene või hoopiski mõni koht. Täpselt nii juhtus ka Leila baariga. Legend oma tegutsemisaastatel, legend ka peale surma. Minu Leila baari külastused olid harvad etteaimamatud, tihti varastel hommikutundidel. Külm seljanka, mis tuuakse lauda nii, et korpulentse teenindajanna sõrm on kenasti supi sees, halvaks läinud õlu, üksteist sõimavad (loe peksvad) jõmmid on vaid üksikud seigad mida ma mäletan. Ja vot selle legendaarse sussi sisse on nüüd pesa teinud Peemot.

Peemot on üks perverdist püromaan kass Bulgakovi "Meister ja Margarita" raamatus. Kunagi oli see vist kohustuslik kirjandus, aga ma ei viitsinud teist lugeda. Hiljem olen sirvinud, kuid jõudnud tõdemusele, et nii deliiriumisse ei suuda ma end kunagi juua, et asjast sotti saada. Peemot pole päris deliiriumisse joomise koht. Üldse on sellele kohale raske mingit definitsiooni anda. Nad pakuvad nii kergemat sööki, napsu, kokteile, veini ja ka õlut ja siidrit. Püsti jala baar?

3 vaati seisid reas- Westons siider, Lindemans Kriek ja A. Le Coq Premium. Nimekirja algus on nagu enam-vähem, aga lõpp läheb käest ära. Kuna Phil viskas mulle kinda, siis olin ma sunnitud Lindemansi jooma. Terve klaasi üksinda. Sain hakkama ja jäin ellu. Lindemans Kriek ei ole mitte kõige halvem õlu maailmas, kuid minu jaoks liiga magus. Aga vaesel ajal käib ka see.

Joogid tellitud seadsime ennast akna alla istuma. Hea asi selle koha puhul on see, et ükskõik kuhu sa ka ei istuks oled sa alati akna all. Niisama tuimalt möödujaid piielda oleks olnud igav seega kaevasin ma kuskil riiuli pealt välja ühe lauamängu. Nimeks Yatzy mille me kohe Natzi'ks ümber ristisime. Iga mäng on tore, kui võidad. Ma võitsin nii ülekaalukalt selle täringuviske orgia, et ilmselt läks kogu selle aasta õnn sinna. 364 punkti, teistel seal 250ne kanti. Kuna meil olid natukene kodukootud reeglid siis maksimaalne skoor jääb sinna 400 juurde. Lotopiletit see aasta osta pole mõtet.

Peale meie ei olnud siin just palju kliente, kuid vähemalt üks jäi silma. Kuldse käekellaga ärimees, kel oli nina läpparis ja rääkis kogu meie siin viibimise aja telefoniga. Õnneks tegi ta seda vaikselt ja teisi häirimata.

Peldik oli puhas, peegli ja lõhnaküünaldega. Mingid dekoratsioonid olid vist ka. Pilt sellest ruumist on ähmane, aga mitte midagi negatiivset ei meenu. Pigem oli mulje positiivne. Äkki ma eksin?

Kuigi tundub nagu me oleksime siin viibinud ainsa viivu siis tänu täringute loopimisele venitasime pool tundi välja. Ilma täringuteta oleks "lõbu" jätkunud ehk kümneks minutiks. Täpselt nii põnev see koht ongi.

Õlu: Vaadis ja pudelis nii mikrosid, kui ka makrosid hinnaga 3- 4.5.-

Peldik: Kena

Vaatamisväärsused: Yatzy

Kas tasub külastada: Mitte eriti
Transport: Tramm nr 2 ja 4, peatus "Paberi"

Shamrock Tallinn

Ütleme nii, et oli neljapäev ja Hipsterkülas aka Telliskivi linnakus presenteeriti hooajalõpu peenemaid kesvamärgasid. Ma ei taha nüüd alkoholi milleski süüdistada, ammuski mitte õlut. Aga tihti juhtub nii, et peale üksikuid 13% volliseid õllesid, ei tee ma just mitte maailma kõige targemaid otsuseid. Aga oma osa mängisid just need 13% isendid, et ma õhtu lõpetuseks otsustasin ühe hea sõbraga külastada mõningaid kohti kuhu ma tavaliselt ei satu. Või noh kuhu ma kaine pääga ilmselt mitte kunagi ei satuks.

Tore oli näha, et vanasse peldikusse oli taas elu sisse puhutud. Neile, kes veel ei tea siis ENSV aegadel asus siin avalik peldik. Ma ei mäleta mitu kopikat sissepääs maksis, aga see oli üks väheseid avalikke peldikuid selles piirkonnas. Valged kahhelkivid, potid ja korpulentne piletimüüja on ammu disainist kadunud, sest see koht pole siin mitte esimene. Läbi aastate on siin tegutsenud mitmeid erinevaid asutusi. Osad veel vähem edukamalt, kui teised. Nüüd siis Shamrock, kes tegutses enne McDonaldsi jagu meetreid eemal Viru tänaval.

Neljapäeva õhtule kohaselt oli klientidega natukene kurb. Neid oli vähe ja need kes olid istusid kuskil varjus. Ent kõige selle sinakas-punase hämaruse valguses olid peidus saladused millest meil sisse astudes aimugi polnud. Kuna kõik tundus rahulik, siis vaatasime kiiresti õllemenüü üle. Ei midagi huvitavat, aga kuna vaadist voolas Leedus tehtud Alexander Dunkel, mida varem joonud polnud, siis pidi selle ära proovima.. Maksis kolmekas. Ja siis läks lahti!

Diskor, kes oli muusikat mängitanud sellisel moderaatsel volüümil, keeras selle üldse maha. Kuskilt nurgast olid ennast lavataolisele moodustisele vedanud kaks tüüpi kuskilt Kapa-kohilast. Selline ehe kampsun-teksa-toss-kolmene bemm. Midas nüüt? Tüübid hakkasid karaoket laulma. Nii valesti, kui vähegi võimalik. Ma ei ole küll Mihkel Raud, aga kui sa ei saa inglise keeles pooltest sõnadest aru siis ära vali laulu selles keeles. Teiseks, kui sa viisi ei pea siis ära laula mujal, kui üksinda peldikus või dushi all. Kolmandaks ära raisk piina teisi! Kahjuks olid need vennad ennast Ott Leplandiks ja Koit Toomeks joonud. Õnneks olid nad sama ujedad nagu Ott ja laulsid väga vaikselt. Aga seda teps mitte ei teinud järgmised esinejad. Järgmise 20 minuti jooksul kuulsin ma nii palju halba laulmist, et mul tekkisid tõelised kahtlused eestlastest, kui laulurahvast. Peldik, mis oli sisuliselt papist uksega eraldatud koht kuskil nurgas ei pakkunud ka palju kaitset.

Õlu oli lihtsalt jube. Alguses nägi enam-vähem roogitav välja, aga siis vajus vaht tükki ära ja kleepus klaasi seintele. Lõhn meenutas mingeid keemilisi vahendeid ja maitse oli nagu puhastamata vasktorud. Edaspidi väldin seda jooki.

Jook kiirendatud korras lõpetatud oli aeg siit edasi liikuda. See koht pole minu jaoks. Ja kui mul tekibki mingi hetk tahe siia tagasi tulla siis tegin ma meenutuseks väikse video. See peaks aitama.

Õlu: SakuCoq erinevate hindadega

Peldik: Peldik

Vaatamisväärsused: Karaokemasin

Kas tasub külastada: Ei
Transport: Koht asub vanalinnas, kui sa siiani oled jõudnud siis kõik on jalutuskäigu kaugusel

Kokkuvõte: Siider, kali, mõdu ja sake Eestis 2016

Hoolimata kõlavast pealkirjast teha ülevaade siidri, kalja, mõdu ja sake tootmisest Eestis on peafookus siiski siidril. Mitte sihilikult vaid, kui andmeid on vähe või tootmine pea või sootuks olematu siis lihtsalt nii on. Ühest küljest lubab see mul mingi pidepunkti maha panna tulevateks aastateks. Teisest küljest äkki julgustab see kedagi midagi selles suhtes ette võtma.

SAKE

Olen lugenud sake kohta kirjandust, vaadanud filme ja loomulikult maitsnud, kuid aru ma sellest joogist veel päris täpselt ei saa. Kahjuks pole Eestis toodetud ka mitte ühtegi ametliku saket. Isegi sake pärmiga õlut pole meil toodetud. Mitte, et sellised õlled maailmaski väga levinud oleks, aga mõned isendid siiski on. Üks neist Eestiski saadaval. Sake hobipruulijate kohta info puudub.

MÕDU

Eestis on umbes 5000+ mesilasperedega majapidamist. Ja kokku on nad tootnud täpselt 0 mõdu. Ainukene Eesti tehas kes on mõdu sarnase joogiga turule tulnud on Saku Õlletehas. Tegu on nö keedetud mõduga (мёд варёный), mis oma olemuselt meenutab rohkem õlut. Õnneks on mett üha julgemalt hakatud kasutama õlle valmistamisel, kuid see pole päris see. Ma leian, et sellel joogil on meie turul potentsiaali ja ainult aja küsimus, kui keegi selle ära teeb või vähemalt üritab.

KALI

Rõõm on tõdeda, et kalja meil tehakse. Kuid kahjuks peab korraliku kalja leidmiseks vaeva nägema, sest jaekaubandus on üle ujutatud kaljalaadsete toodetega. Fermenteerimata suhkrukontsentraadile on lihtsalt mull sisse lastud. Selles suhtes võtan mütsi maha Raasiku Õlletehase ees, kes on suutnud oma tõelise kalja organiseerida müügile ka osadesse supermarketitesse.
Korraliku kalja saamiseks tuleb käia laatadel ja tänavatoidu festivalidel. Ja neid meil toimub rohkem, kui mõni. Erinevaid 20-30L kaupa pruulitud kaljasid võib heal juhul leida päris mitu. Tase kõigub oleneb pruulmeistrist, kuid on pigem üle keskmise hea. Julgustan osasid kaljategu julgemalt ette võtma.

2016 olid tähelepanuväärsemad kaljad Eestis (suvalises järjekorras):
Raasiku Kodune Kali
Pääsküla Kodu kali
Hopsolu Pruulmeistri Kali

SIIDER

Erinevalt õlust on siider minu jaoks uus jook. Einoh neid kontsentraadi, viina ja CO2 baasil tehtud "muu alkohoolne jook" tüüpi asju on saanud endale sisse kallata küll ja küll. Aga see oli pigem selline hädaolukord, kui tõsiselt võetav mekutamine. Nii, et kui ma oma revüüdes siidrile liiga teen siis palun vabandust, ma alles õpin õunte pealt lugema.

Oma eelmise aasta õllemaastiku kokkuvõttes olen ma üles loetlenud (vist) 2015 aastal Eestis tegevust alustanud siidrikoda. Neid oli kokku 5. 2016 aastal lisandus juurde 3 täitsa uut tootjat oma siidrikojaga: Öun Drinks, Peenjoogivabrik Nudist ja Tori Jõesuu Siidritalu. Ja üks mustlane: City Cider, kes kasutas oma siidri valmistamiseks peamiselt Raasiku Õlletehase abi. Valgejõe Veinivilla proovis ka oma kätt siidri tegemises lastes turule väga limiteeritud koguses oma jääsiidri. Nende edasised plaanid siidrimaailmas on mulle esialgu teadmata.

2016 aastal toodeti Eestis kokku 30 erineva nimega siidrit ja 2 erineva nimega pirnidest valmistatud perry't. Kõige aktiivsemad tootjad olid Peninuki Napsukoda ja Tori Jõesuu Siidritalu. Teised järgnesid neile riburada pidi.

Siidritehas	Total
Peninuki Napsikoda	8
Tori Jõesuu Siidri- ja Veinitalu	5
City Cider	4
Peenjoogivabrik Nudist	4
Jaanihanso	3
Võhu Vein	3
A.Le Coq	1
Raasiku Õlletehas	1
Valgejõe Veinivilla	1
Öun Drinks	1

Siin kõik 32 Eestis toodetud siidrid tootjate kaupa aastal 2016:

Siidritehas	Toote nimi
A.Le Coq	Linda Pihl
City Cider	City Cider Maasika Õunasiider
	City Cider Mustsõstraga Õunasiider
	City Cider Poolkuiv
	City Cider Poolmagus
Jaanihanso	Jaanihanso Brut Kuiv Siider
	Jaanihanso Perry
	Jaanihanso Sherryvaadi Siider
Peenjoogivabrik Nudist	Ieva
	Libahunt
	Mr. Miyagi
	Pablo
Peninuki Napsikoda	Peninuki Džinnivaadi Siider Ussikuningas
	Peninuki Metsik Kratt Õunasiider
	Peninuki Rummivaadi Siider Kotermann
	Peninuki siider 2.Juuni
	Peninuki Viskivaadi Siider Tulihänd
	Peninuki Õunasiider Naaditaat
	Õuna-arooniasiider Ronja
Raasiku Õlletehas	Võnnu Siider
Tori Jõesuu Siidri- ja Veinitalu	Brut Kuiv Õunasiider Loodusvägi
	Kuiv Õunasiider Brut
	Poolkuiv Õunasiider Demi Sec 2015
	Õunasiider Rose´ 2015
	Ökosiider Vintage 2015 Brut
Valgejõe Veinivilla	Valgejõe Jäine Magus Jääsiider
Võhu Vein	Scandinavian Apple Cider
	Sügisene Pirnimaitseline Siider
	Sügisene Õunasiider
Öun Drinks	ÖunaSiider

Ja minu isiklik Eesti siidrite Top 10 aastast 2016. Hinded päris õllede tasemele ei küündinud. Küsimus ei ole siin võib-olla mitte siidrite madalas kvaliteedis vaid pigem minu maitses. Esiteks viljeletakse meil millegipärast Prantsuse meetodil valmistamist, kuid minule läheb rohkem peale Inglise scrumpy. Teiseks ma alles õpin siidreid tundma. Ja arenguruumi on mul veel palju. Edu teile!

Name	Style	My Score
Jaanihanso Jää	Ice Cider/ Ice Perry	3.7
Jaanihanso Sherryvaadi Siider	Cider	3.3
Tori Ökosiider Vintage Brut	Cider	3.2
Peninuki Tulihänd	Cider	3.1
City Cider 2015 Poolkuiv Õunasiider	Cider	3.0
Nudist Ieva	Cider	3.0
Tori Kuiv Õunasiider Brut	Cider	3.0